Rein Kork: Vene sõdurid olid pigem meie rahva poolt kui vastu

Aug 12

20. augustil tähistame Eesti taasiseseisvumise 30. aastapäeva. Keskerakonnale on laekunud mitmeid meenutusi toonastest pöördelistest sündmustest, mida järjepanu avaldame. Seekord jagab mälestusi toona piirikomissarina tegutsenud Rein Kork.

***

Oli teada üldine ärev olukord Venemaal ja ka meil Eestis, seepärast olime öösel väljas, valmis kaitsma tähtsaid objekte ning tõrjuma Nõukogude Liidu vanameelsete ja nende toetajate rünnakuid. Pihkvast tulnud soomukite kolonn oli peidus Maarjamäel Kose tänaval asuvas Vene relvajõudude õppekeskuses. Öösel kella nelja ajal olin koos kodukaitsjatega üleval Lasnamäe pangal, kust oli näha, kui kolonn sõitis õppekeskuse väravast välja Iru silla poole.


Vikerraadio töötas kogu aeg, andes muusika vahele toimuvast ülevaate. Nii teadsime, et Teletornis käib mäsu ja et sinna on tunginud veoautodega dessantväelased. Jälgisime pangalt kolonni liikumist Iru silla suunas. Oli selge - tanketid kutsuti dessantnikutele appi. Sõitsime siis järsaku pealt kiirelt Teletorni juurde, et jõuda enne kolonni üle Iru silla. Pärnamäe kalmistu telefoniputkast helistasin Toompeale, et anda teada liikumisest. Torni juures laamendasid juba veokitega tulnud dessantnikud. Täisrelvstuses ja kiivrites N. Liidu sõdurid ähvardasid inimesi automaatidega ja meid enam Teletorni territooriumile ei lastud. Poolpimedas ei näinud kõike, aga rahvast oli palju.


Kloostrimetsa teele, enne torni, metsa vahele, aeti meie suured autod ja GAZ buss risti teele ette. Kolonn jäigi tõkke ette seisma, kuna rahvas oli teel ja ümber autode, siis ohvitserid ei saanud teed vabaks, et soomukitega torni juurde appi minna. Soomukitest sõdurid välja ei tulnud, aga mootorid töötasid. Kolonni komandör käskis soomukitel sõita läbi metsa torni juurde, juhid ütlesid, et puud on liiga jämedad ja masinad jäävad kinni - ei saa. Rahvas hurjutas ka veel. Komandör oli noor ohvitser, ei pidanud pingele vastu ning läks jala torni juurde, rohkem me teda ei näinudki. Soomukijuhtudega saime siis jutule ja selgus, et neid hoiti kogu aeg masinate juures, pole õieti süüa ega magada saanud. Tundus, et nad teadsid, mis tegelikult toimub. Tanketid jäidki sinna teele seisma, mehed masinates sees, mootorid lülitati välja.


Hiljem saatsid linna kohvikud torni kaitsjatele kohvi ja kastidega saiu, pakkusime saiu ka tanketi sõduritele. Saime teada, kuidas nende viimased päevad on kulgenud. Nad olid pigem meie rahva poolt kui vastu. Teletornist ei kostnud enam lõhkumist ega klaasi klirinat, aga endiselt valvasid torni dessantnikud. Päeval palusin lastel tuua kodust fotoaparaat, et teha mõned pildid ja jäädvustada toimuvat. 


Panime ette platsile sõdurite jaoks üles suured kõlarid, kus vene raadiojaamast tuli otse info Moskvas toimuva kohta, et G. Janajevi vanameelsete riigipöördekatse on praktiliselt nurjunud ning sõjavägi on asunud Jeltsini ja rahva poolele. Õhtupoole külastasid Teletorni Edgar Savisaar koos Tallinna garnisoni ning Balti sõjaväeringkonna ülemustega, kus toimus jutuajamine, mis kestis poolteist tundi. Kella seitsme ajal lahkusid ka Teletorni okupeerinud dessantnikud koos, vahepeal remonditud soomukite ja sõduritega. Meie inimesed olid rõõmsad, see oli meie võit ilma suuremate kaotusteta.