Keskerakond ja riigikaitse

Okt 21

Endise Kaitseväe peastaabi ülema, kindralmajor Neeme Väli arvamuslugu


Ma tegin linna maatasa, purustasin majad alusmüürist katuseni ja põletasin maha. Ma lammutasin ja vedasin minema sisemised ja välimised linnamüürid, tellistest ehitatud templid ja tsirkuraadid ning puistasin rämpsu Arahuti kanalisse. Ja kui ma olin Babüloni ja selle jumalad purustanud ning linna elanikud tapnud siis koorisin ma linna-aluse maapinna ja viskasin Eufrati, et jõgi kannaks selle merre. 


Nii kirjeldas võidukas Assüüria kuningas Sennaherib Babüloni hävitamist pärast linna vallutamist assüürlaste poolt 680 eKr. Selline põhjalik inimjõul läbi viidud hävitustöö oli kahtlemata suur ettevõtmine, kuid assüürlastele oli tähtis, et sõnum oleks üheselt arusaadav ja jõuaks kõikidele kohale. Õitsvast linnast järele jäänud tühermaa toimis heidutusena.
Ilmselt kogesid narvakad 1944. aasta märtsis sama, mida Babüloni elanikud 2600 aasta eest. Kuigi purustamisvahendid olid vahepealsel perioodil teinud läbi tohutu evolutsiooni, jäi tagajärg ikka samasuguseks. Narvast jäid järgi suitsevad varemed. President Alar Karis ütles nädala eest ÜROs esinedes, et sõja nägu on igal pool sama.

Reformierakond tahtis kaitse-eelarvet kärpida
Ei saa aru, miks peaks taga nutma postamendile seatud tanki, mis sümboliseerib ainult hävitamist ja meile aastakümneteks peale sunnitud okupatsiooni. Olen Jüri Ratasega sama meelt, taoline okupatsioonisümbol avalikku ruumi ei sobi. Rauakolaka varjus turundatakse võõrast ideoloogiat, seda tõendab kasvõi Narva jõe vastaskaldale kiiruga püsti aetud aseaine. Ühtlasi peaks naabri selline käitumine kõigile meelde tuletama, et ihalus impeeriumi taastamise järele pole kusagile kadunud ja vajadusel ollakse valmis enda maailmanägemust jälle levitama tankide abil. Ainus võimalus selle ärahoidmiseks on tugevdada iseseisvat riigikaitset ning tugineda usutavatele liitlassuhetele.
Eesti on paremini kaitstud kui kunagi enne. Sellist optimistlikku ja inimeste rahustamiseks mõeldud hinnangut kuuleb ametnike ja ministrite suust tihti. Paraku kuuleb samadest allikatest ka seda, et Eesti kaitseplaanid ei kõlba kuhugi. Loomulikult tekitavad vastuolus avaldused inimestest segadust ja küsimusi. Mis siis on meie riigikaitse tegelik seis? Kas kaitsevõime arendamiseks on tehtud kõik, mida oleks võimalik teha? Mida teha teistmoodi või paremini? Lõputu eduloo ketramise asemel on selliste küsimuste esitamine kindlasti õigustatud, eriti praeguses julgeolekuolukorras.
Vähesed mäletavad, et eelmise aasta kevadel tegi värskelt ametisse asunud reformierakondlasest kaitseminister ettepaneku kärpida riigikaitse arengukavasse planeeritud vahendeid. Seda hoolimata asjaolust, et seoses Venemaa vägede koondamisega Ukraina piiride äärde pinged juba kasvasid. Kaitsekulude jõudsa kasvuni viis mitte Reformierakonna tahe, vaid teiste erakondade tugev vastuseis kärpele ja Putini eelmise aasta lõpus läänele esitatud ultimaatum. Ometi ei päästnud ka see võimearenduse plaane kärpekääridest, sest näiteks keskmaa õhutõrjest otsustas koalitsioon Vihulas lõigata maha kolmandiku.

Kaitseliit väärib igakülgset toetust
Tänaseks on valitsus järgmise aasta riigieelarve eelnõu parlamendile üle andnud. Olen nõus sellega, et riigikaitsesse investeeritav ressurss on muljetavaldav. Plaanitud riigikaitse eelarve tõuseb järgmisel aastal üle miljardi ja riigieelarve strateegia järgi jääb sellele tasemele veel kolmeks järgnevaks aastaks. Tõsi, meie eufooriat peaks jahutama teadmine, et ülikõrge inflatsioon ja julgeolekuolukorrast tingitud hinnatõus maailma relvaturul neelavad osa summast ning ka Ukraina abistamiseks ära antud laovarud vajavad taastamist. Seega on ajaloo lõppu võimearenduses vara kuulutada.
Tuleb olla tähelepanelik, sest riigikaitse tegelik seis uputatakse sageli suhtarvude statistikasse ja riigisaladuse kaitse tulemüür toimib mõnikord ka mugava varjena. Liiga sageli kostuv vastus „Aga meil on ju sõda“ kõlab juba kui rumaluste universaalpõhjendus. Keeruka relvasüsteemi juurutamine võtab aastaid ja raketiseadeldise või iseliikuva haubitsa kohalevedamine laoplatsile on protsessi kõige lihtsam osa. Peame olema kindlad, et relvasüsteemi kogu elukaar kajastub eelarves läbi kõikide aastate, kui see on relvastuses. Seda kindlust täna veel ei ole.
Peatun lõpetuseks paaril märksõnal, mida tuleb tähelepanelikult jälgida. Kõigepealt riigikaitsesse panustavatest inimestest. Põhiseaduse § 54 sätestab riigikaitsesse panustamist inimese õigusena. Paraku on hakanud liikuma initsiatiiv, millega soovitakse reguleerida vastupanu võimalusi juhuks, kui Eesti vastu on toime pandud agressioon. Selle tagajärjel võib juhtuda, et usinate ametnike eestvedamisel loodud sätted hakkavad inimeste põhiseaduslikku õigust hoopis piirama. Seda ei tohi lubada. Inimeste vabatahtlik panus sõjalisse riigikaitsesse rakendub ennekõike läbi Kaitseliidu, kuid see on nii mahukas teema, et jätaksin selle mõneks järgnevaks korraks. Kaitseliit on unikaalne ja meie riigikaitse korralduse jaoks asendamatu organisatsioon ning väärib igakülgset toetust.
Ajateenijatesse on viimastel aastatel tublisti panustatud ja trendid on positiivsed. Ettepanek ajateenistuse pikendamisest on nii suure mõjuga muutus, et vajab tõsisemat analüüsi ja arutelu. Kõige põhjalikumat sissevaatamist vajab kutseliste kaitseväelaste olukord. Alles mõne kuu eest poolsalaja toimunud kaitseväelaste koondamishüvitise võrdsustamine avalike teenistujate omaga on vaid näide pikast protsessist, millega kaotatakse erisused ohvitseride, allohvitseride ja ametnike vahel. Siit edasi on vaid väike samm kaitseväe taandamiseks tavapäraseks riigiametiks.

Teadmiste akumulatsiooni asemel toimub nende erosioon
Küsitava personalipoliitika mõjud on juba täna ilmsed. Prognoosin, et personalihalduse nn konsolideerimine süvendab neid veelgi. Kaitseväelased hääletavad jalgadega. Seda protsessi püütakse summutada statistikaga, et meil on täna rohkem tegevväelasi kui eelmisel aastal. Paraku on nii, et ennetähtaegselt tegevteenistusest lahkunud vanemohvitseri ei ole võimalik asendada Scoutspataljoni värvatud kolme reamehe või allohvitseriga. Võrreldava teadmiste ja kogemustepagasi saavutamine võtab aastaid. Selle tõttu toimub kaitseväes täna sõjaliste teadmiste akumulatsiooni asemel hoopis nende erosioon.
Kõik eeltoodu viib meid kaitseväe kui süsteemi toimimise juurde. Pole kahtlust, et võrreldes algusaastatega on toimunud tohutu areng, seda eriti taktikalisel tasandil. Infrastruktuur on paranenud, kasutusel on uuemad ja paremad relvasüsteemid. Välisoperatsioonidelt on korjatud tugev kogemustepagas, seda paraku ka langenute hinnaga. Samal ajal on toimunud suur muutus ka kaitseväe õiguslikes alustes ja kaitseväe kui süsteemi toimimises. Vaadates tänast julgeolekuolukorda pole kindel, kas kõik nende muutuste tagajärjed tagavad kaitseväe jätkusuutlikkuse ja kriisikindluse. 
Poliitilisel tasandil on olulisi riigikaitselisi otsuseid traditsiooniliselt püütud teha konsensuslikult. Loomulikult on erakonna jaoks selge, et valitsuskoalitsioonis olemine teeb otsustamises osalemise lihtsamaks. Ometi on demokraatiates ka opositsioonil oma roll. Meil tuleb jälgida kas või seda, et riigikaitseliste investeeringutega ei korduks koolide kiirtestide või piirile hunnikutesse vedelema jäetud lõiketraadi soetamise skeemid. Keskerakond on Eesti suurim erakond ja meil on kohustus riigikaitses kaasa rääkida tunduvalt rohkem kui seni!

Salvesta
Küpsiste kasutamine lehel
See veebileht kasutab küpsiseid. Meie lehel kasutatakse vajalikke küpsiseid, mis on seotud lehe toimimise, sotsiaalse meedia funktsioonide pakkumise ning liikluse analüüsimiseks.
Luba kõik
Keela kõik
Privaatsuspoliitika
Marketing
Turundusega seotud küpsiseid kasutatakse külastajate jälgimiseks eri veebilehtedel. Selle eesmärk on näidata kliendile reklaame, mis on kasutajale asjakohased ja huvitavad ning seega avaldajatele ja kolmanda osapoole reklaamijatele väärtuslikumad.
Facebook
Luba
Keela
Google
Luba
Keela
Analytics
Statistikaga seotud küpsised aitavad veebilehtede omanikel mõista, kuidas külastajad saidiga suhtlevad, kogudes ja avaldades andmeid anonüümselt.
Google Analytics
Luba
Keela
Jetpack
Luba
Keela