Täna kuu aja pärast tähistame Eesti taasiseseisvumise 30. aastapäeva. Keskerakonnale on laekunud mitmeid meenutusi toonastest pöördelistest sündmustest, mida järjepanu avaldame. Otsa teeb lahti Aadu Jõgiaas, kes juhtis 1991. aasta suvel valitsuse salajast raadioside töögruppi.

***
Olin 1991. aasta juunis Piirivalve sidejuht, kui peaminister Edgar Savisaar tegi mulle ettepaneku asuda juhtima valitsuse salajast raadioside töögruppi ja luua Toompea lossi salajane sidekeskus. 

Peale mais ja juunikuus toimunut piiripunktide ründamisi oli olukord muutunud äärmiselt pingeliseks ja Eesti valitsus töötas välja mitmeid kaitseplaane. Peaminister oli veendunud, et Eesti Vabariik vajab iseseisvat, usaldusväärset ja töökindlat elektroonilise kommunikatsiooni süsteemi, mida ei saa Nõukogude Liidu keskvalitsus kontrollida. Pealegi oli oht oli iga hetk langeda uute rünnakute ohvriks väga suur. Järgmisena võidi rünnata taas piirivalvureid või hoopis valitsust, mis Eestit pidevalt Nõukogude Liidust eemale juhtis. Nüüd aastaid hiljem võib kindalt väita, et Savisaar aimas tulevasi sündmusi ette.

Seega juulikuu alguspoolest alates töötas Toompea lossi viimasel korrusel piirivalve struktuuriüksusena salajane sidekeskus. Ajateenijad elasid seal kasarmurežiimil, meid toitlustati 3 korda päevas lossi kokkade poolt ja valmistusime „teadmatuseks“. Eesti valitsuse salajases sidekeskuses teenivatel piirivalvurutel oli esmane ülesanne pidada ööpäevaringset raadiovahti ja teha signaaliluuret. Kõik raadiosideks vajalikud antennid asusid Toompea lossi katuse all ja mitte ühtki neist ei olnud väljapoolt näha.

Seega valmistus Eesti valitsus 1991. aastal tavatuks ehk mittekonventsionaalseks sõjaks, et võimaldada okupatsioonivõimule survet avaldada, teda häirida või ta kukutada. Rahvusvaheliste organisatsioonidega sideloomiseks  kontakteerusime välismaal elavate raadioamatööridega ja leppisime kokku nende võimalikus kaasabis (andsime paroolid, sagedused, kutsungid jmt). Sellega olid täidetud valitsuse antud esmased ülesanded sidekeskusele. Olime raadioside poolest võimelised koostööks kõigi olemasolevate jõustruktuuride, lennujuhtimise, laevanduse, tolli ja isegi Nõukogude armee sideüksustega.

Raadioside toimis põhiliste strateegiliselt tähtsate objektidega, nagu Raadiomaja, Pirita Teletorn, Eesti Energia, loomulikult ka Kodukaitse- ja piirivalveüksustega. Lisaks tegutsesid raadioamatööride abil üle vabariigi kõiki Eesti maakondi haaravad sidevõrgud. Olemas oli  otseside Leedu parlamendihoone ja Riias paiknevate Läti valitsuse kontaktisikutega.  

21. augustil 1991.a. Nõukogude armee rünnaku alla sattunud Tallinna teletorni tõhus kaitsmine sai võimalikuks tänu elektrooniliste vahendite kasutamisele vastase tegevuse takistamiseks ja häirimiseks. Andsin käsu alustada segamist ning Tallinna teletorni ründavate Nõukogude armee väeüksuste omavaheline side katkes seejärel kolmeks-neljaks tunniks, samuti nende raadioside operatsiooni juhtiva staabiga.

See oli Eesti riigi innovaatiline vastutegevus agressorile ning – mis peatähtis – see toimus veretult. Eesti Vabariigi valitsuse salajane sidekeskus loodi kogu Eesti kaitseks ja valitsusele alternatiivsete sidevõimaluste tagamiseks. Oma eksisteerimise ajal täitis sidekeskus kõik talle antud ülesanded. See on oluline etapp meie senises militaarajaloos ja taastatava riigikaitse organiseerimisel. Tulemusena näitas see juba tollal eestlaste võimekust lahendada keerulisi strateegilisi juhtimis- ja kommunikatsiooniülesandeid. Elektroonilised militaartegevused, nagu  raadioside segamine jmt on tegevused, mis ei tekita valu inimesele, kuid võivad olla otsustavaks teguriks vaenlase  ründamisel ja tema üle võidu saavutamisel.