JÜRI RATASE UUDISKIRI, 01.12.2020

"Hoolekande väljakutsed ja võimalikud lahendused"

Sotsiaalvaldkond on Eesti iseseisvuse taastamisest saati olnud pidevas arengus ja muutuste tuules, kuid meie demograafiline olukord ja piiratud ressursid toovad üha uusi väljakutseid. Selleks, et sotsiaalsüsteem seaks päriselt esikohale inimeste heaolu ja uuendusmeelsuse on tarvis leida jätkusuutlik rahastusmudel, mis looks ka arusaadavad reeglid hoolekandeteenuste eest tasumisel maksimaalse omaosaluse määramiseks.

Meie rahvastik vananeb, mistõttu peame tõsiselt kaaluma võimalikke lahendusi hoolekandes ja hindama nende jätkusuutlikust. Valdkond vajab tulenevalt teenuste nõudluse kasvust senisest suuremat tähelepanu ja rahastust. Peame ühelt poolt parandama hoolekandeteenuste kättesaadavust, sealhulgas suurendama teenuste mahtusid ja laiendama saajate ringi, ning teisalt vähendama abisaajate ja nende lähedaste koormust ning omaosalust teenuste eest tasumisel.

Sotsiaalkindlustusamet viis kevadel läbi küsitluse üldhooldusteenust osutavates asutustes, millest ilmnes, et kohatasu maksumus erineb üle Eesti päris suuresti, ulatudes 550 eurost kuni 1400 euroni, kõigi küsitletud asutuste kohta oli keskmine arvestuslik kohatasu 814 eurot kuus. Kohatasu rahastas 57,2% juhtudest teenuse saaja koos lähedastega, 32,0% puhul teenuse saaja ja KOV ning 10,8% olukordadest teenuse saaja, tema lähedased ja KOV. Inimeste omaosalus ja lähedaste panus teenuse kulude tasumisel on täna keskmiselt 79%, mida on ilmselgelt liiga palju.

Kahjuks ongi vastutus hooldusteenuste rahastamisel jäänud ebaproportsionaalselt suures mahus teenuse saaja ja tema pereliikmete kanda. Samuti teame, et Eesti riigi pikaajalise hoolduse kulud moodustavad vaid 0,4% SKP-st. Võrdluseks, Rootsi kulutas 2016. aastal pikaajalise hoolduse teenustele üle 3%, Taani 2,5%, Soome 2,2% ja Leedu 1% SKP-st.

Meil on tarvis jätkusuutlikku ja kombineeritud rahastusmudelit ning mõistmist, et sotsiaalvaldkonna kulutused on investeeringud meie kõigi heaolu tõstmiseks. Üks võimalus on jätkata praegu kehtiva vajaduspõhise lahendusega, kus inimene maksab teenuse eest nii palju, kui talle on jõukohane, kuid suurendada riigi ja kohalike omavalitsuste panust hooldusteenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi tagamisel. Muudatusena kehtestataks teenust saavale inimesele minimaalse elustandardi piir, mis peab inimesele jääma kätte peale teenuse eest tasumist.

Mudeli rakendamisel võtaks riik ülesandeks arendada ja osutada neid pikaajalise hoolduse teenuseid, mida kohalikel omavalitsustel ei ole võimalik või mõistlik ise välja arendada ja osutada, eelkõige kas teenuse spetsiifika või sihtrühma väiksuse tõttu. Samuti peab olema riigil senisest tugevam roll omavalitsuste igakülgsel toetamisel ning neile tuleb eraldada suuremaid vahendeid teenuste arendamiseks ja kättesaadavuse tagamiseks. Mudeli tugevuseks on, et abi korraldus toimub inimestele lähedal ja kohalikke olusid ning spetsiifikat arvestades, ent nõrkusena nõuab selle mudeli rakendamine suurt rahalist katet. Samuti ei pruugi kaduda teenuste killustatus eri tasandite ja süsteemide vahel.

Mina isiklikult toetan solidaarset hoolduskindlustuse süsteemi, sarnaselt toimivale töötus- ja ravikindlustusele. Selle mudeli rakendamiseks oleks kõige sobilikum anda need funktsioonid juba mõnele eksisteerivale asutusele, näiteks haigekassale või töötukassale. Ühtlasi saaks vastavasse kassasse koondada rahalised ressursid nii pikaajalise õendusabi kui hooldusteenuste finantseerimiseks ning korraldada sealtkaudu kõrge hooldusvajadusega inimestele suunatuid teenuseid – õendusabi, üldhooldus, ööpäevaringsed erihoolekandeteenused jms. Sel puhul võiksime kaaluda ka hooldusvajaduse tasemete kehtestamist koos vastavate hüvitistega ning võimaldada igaühele vajalikke teenuseid lähtudes just tema hooldusvajaduse tasemest.

Pikaajalise hoolduse teenuste eest tasumisel peame lähtuma vajaduspõhisusest ja sellest, et madalama sissetulekuga abivajajad saaksid avalikult sektorilt senisest oluliselt suuremat tuge. Seepärast pean õigeks juba lähiaastatel muuta üldhooldusteenuse rahastust, võttes kasutusele komponendipõhise teenuse eest tasumise mudeli.

Selle mudeli korral jaguneb teenuse rahastamine kolmeks: 1) hooldusteenuse eest tasub KOV (2018. a kulusid arvestades ca 61% teenuse hinnast) eeldusega, et riik panustab sellest 50% ning KOV teise 50%, 2) õendusteenuse komponendi eest üldhooldusteenusel tasub Eesti Haigekassa (2018. a kulusid arvestades ca 6% teenuse hinnast) ning 3) teenuse saaja kanda jääb majutuse, toitlustuse ja ravimite kulu (2018. a kulusid arvestades ca 33% teenuse hinnast).

Oluliselt tuleb meil juba aastatel 2021-2027 suurendada pikaajalise hoolduse rahastust, et tagada uute teenuste loomine ja suurendada tänaste teenuste mahtusid, et tõsta teenuste kättesaadavust inimestele. Teenuste arendamisel saame tuge ka Euroopa Liidu rahastusest hooldusteenuste, sh rõhuasetusega kodus/kogukonnas hooldamise teenuste kvaliteedi ja järelevalve edendamisele.

Eraldi tuleb riigil ulatada abikäsi omastehooldajatele ning tagada konkurentsivõimeline töötasu meie kõige olulisemale sotsiaalvaldkonna ressursile ­– pühendunud inimestele, kes teevad oma tööd suure südame, hoole ja missioonitundega. Samuti tuleb edasi arendada omastehooldajaid toetavaid teenuseid ja koolitusi ning võtta kasutusele ühine hindamise metoodika ja hindamisvahend, mis võimaldaks pakkuda tuge vastavalt tegelikule hoolduskoormusele. Lisaks peame riigina tagama hooldajatele sotsiaalsed garantiid.

Aastakümnete jooksul välja kujunenud hooldussüsteem ei ole õiglane ega jätkusuutlik. Ainult põhimõtteliste muudatuste korral on meil tulevikus võimalik tagada inimeste heaolu läbi kogu elukaare, mis peaks olema iga riigi üks peamistest eesmärkidest.

< TAGASI