Ma tahan tänada kõiki neid minu toetajaid nii Tallinnas kui üle Eesti, kes on viimastel kuudel ja nädalatel ärgitanud mind presidendi valimistest osa võtma ning avaldanud oma toetust. Teie entusiasm on muidugi nakkav. 

Olen kõigile oma poolehoidjatele lubanud, et kaalun nende ettepanekut väga tõsiselt. Olen paljudega nõu pidanud ja jälginud tähelepanelikult, mida arvab rahvas, mida arvab üldsus, mida näitavad uuringud. 

Ma võiksin tuua kolm põhjust, miks ma EI peaks kandideerima Eesti Vabariigi presidendiks. 

Esiteks. Mul on ka erakonna esimehena käed tööd täis. Vaja on valmistuda kohalike omavalitsuste valimiste kampaaniaks. Keskerakonda, keskerakondlasi ja meie maailmavaadet on vaja kaitsta pretsedentitu õigusliku ja poliitilise rünnaku eest. 

Teiseks. Ma olen Rahvarinde aegadest peale eelistanud pigem selliseid poliitilisi ameteid, kus ma saan midagi käegakatsutavat ära teha. Mitmel korral olen Riigikogu ja Toompea asemel valinud Tallinna ja munitsipaalpoliitika. Ja pole seda kahetsenud. 

Kolmandaks. Kuigi olen välispoliitilistes küsimustel alati silma peal hoidnud ning ka Tallinna linnapeana aktiivselt edendanud linna huve nii Brüsselis kui Hiinas, siis olen alati suurema osa oma ajast pühendanud siseriiklikele küsimustele. See ei lähe hästi kokku mõnede ootustega, et president oleks eelkõige Eesti esindusisik rahvusvahelisel tasemel. 

Kõik need on kaalukad argumendid. 

Muidugi. Ignoreerida ei saa sedagi, et paljude meelest võiks president tulla üldsegi väljapoolt päevapoliitikat. Olla niiöelda sõltumatu, erakondade ülene. Ka mulle meeldiks, kui vähemalt kandidaatidena oleks meil esindatud ka majandus- ja kultuuriinimesed, miks mitte. 

Hetkel on meil pseudosõltumatud kandidaadid. Nagu Allar Jõks, puhas IRL-i kandidaat või Marina Kaljurand Reformierakonnas. Eesti presidentide apoliitilisus üldse on müüt. Ameerika Ühendriikides on avalikult demokraatidest või vabariiklastest presidendid, meil aga tehakse nägu nagu minetaks president ametisse astudes maailmavaate. Vabandage väga, aga kas siis Lennart Meri ei ajanudki presidendina isamaalist poliitikat? Ajas ikka. Kas Arnold Rüütel unustas maarahva ja hakkas Kadriorus ajama risti vastupidist joont sellele, mida oli ajanud Rahvaliidus? Ainult Toomas Hendrik Ilvesega on keerulisem. Ta pole kunagi ideeline sots olnud ja ajas ka Kadriorus parempoolsete asja edasi. 

Ka mina ajaksin Kadriorus sama poliitikat, mis ma ajan täna Toompeal Keskerakonna büroos ja mida me ajame Vabaduse väljakul Tallinna linnavalitsuses. Keskerakondlikku poliitikat. 

Samal ajal on välja toodud kolm väga tugevat argumenti minu kandideerimise POOLT. 

Esiteks. Kes siis veel kui mitte erakonna esimees, peaks olema kogu erakonda esindav kandidaat? Kellel on veel selgem mandaat kui kongressil saadud häälteenamus. Kaalukas argument. 

Teiseks. On neid, kes ütlevad, et aitab meile küll kikilipsuga ärireisijatest, kes tunnevad end kõige paremini Valges Majas või Brüsseli peenel vastuvõtul. Meil on vaja presidenti, kes teab, kuidas aetakse majandus- ja riigiasju. On olnud rahandusminister, majandusminister või peaminister ja teinud nendes ametites suuri tegusid. 

Selles mõttes oleme me ilmselt Siim Kallasega kõige tugevamad kandidaadid. Mõlemad oleme olnud peaministrid. Tema lühemat, mina pikemat aega. Tema lihtsamal, mina keerulisemal ajaetapil Eesti ajaloos. Kallas on olnud ka rahandusminister, kindlasti tugev pluss. Mina jällegi majandusminister. Ei olnud me kumbki nendes ametites kahvatud kujud. Hiljem on tema olnud rohkem Brüsselis ja mina jällegi lähemal Eesti elule Tallinna linnapea ametis. Üks pole halvem teisest. 

Kolmas argument. Ma olen ilmselt ainus Eesti poliitikas, kes tõesti suudaks kõnetada nii eestlasi kui siinset vene kogukonda. Ja ainus, kes on piisavalt ajanud Eesti asja nii Brüsselis kui Moskvas, et olla ohtlikul ajal Eesti kui hapra piiririigi kaptenisillal. 

Niisiis. Kolm kaalukat argumenti vastu ja kolm poolt. Mis saab edasi? Selgitan. 

Sellest, kas ma ütlen täna “jah” või “ei” ei sõltu veel see, kas minust saab Keskerakonna presidendikandidaat. Meie põhikiri ütleb, et selle otsuse langetab volikogu ja nii ta ongi. Täna on küsimus niisiis selles, kas ma olen nõus volikogus oma kandidatuuri üles seadmisega. 

Vastus sellele küsimusele on lihtne: jah, olen nõus. 

Olen valmis olema Keskerakonnaga presidendi kandidaat kui erakonna volikogu nii otsustab. Seisan nii presidendi kandidaadi kandidaadina kui ka presidendi kandidaadina selle eest, mille eest olen alati võidelnud. 

Kõigepealt õiglusest. Keskerakond on alati seisnud selle eest, et Eestis oleks võimalikult suur ja tugev keskklass ja et igaühel, kes tahab elus edasi jõuda, oleks selleks võrdsed võimalused. Meile parempoolsete eliidi-ühiskond ei sobi ega hakka kunagi sobima. 

Seisan ka usalduse eest. Ma olen olnud väga nõudlik nii enda kui teiste suhtes. Kui poliitik annab sõna, peab ta seda pidama. IRL lubas ju kunagi kodukulusid langetada. Vastu saime hiiglasliku hinnatõusu, eriti elektri hinna. Rahvas mäletab ja IRL on kadumas ajalukku. 

Ma ei kavatse Kadriorgu saamise nimel ajada ühte juttu ja siis teha täpselt vastupidi. Ma pole seda ühegi poliitilise ameti nimel olnud nõus tegema. Eks selles küsimuses on meil ka erakonna sees olnud sõdimist – vahel on mõned erakonnakaaslased olnud valmis suuremateks järeleandmisteks kui mina. 

Tänan kõiki oma toetajaid, volikogu teeb oma sõltumatu otsuse juba 11. juunil Tallinnas Kultuurikatlas. Samas kohas, kus saavad toimuma kõige olulisemad Eesti Euroopa Liidu eesistumise sündmused. 

See on täpselt õige koht Eesti Keskerakonna presidendikandidaadi otsustamiseks. 

Aitäh!