Inimene saab suureks läbi oma tegude ja olemuse. Haruharva kasvab mõne inimese tähendus igavikuliseks, muutudes rahvuslikuks aardeks ja sümboliks. Selline sümbol, vaieldamatu autoriteet ja ühiskonna tasakaalustaja oli kõigi poolt armastatud Eri Klas. Ta oli osa meie rahva ja maa ajaloost, samas alati kaasaegne, päikeseline – meie oma Eri, rahva president!

Vaid pereliikmed ja kõige lähemad sõbrad teadsid võitlusest, mida Eri viimastel kuudel haiglavoodis pidas, lõpuni uskudes, et jõuab koos tärkava kevadega tagasi koju oma armastatud pere juurde. Aga talv on visa taanduma ja veebruaripäevade somp viis viimase jõu vaikuse kutsele vastu panna. 

Eri kabineti seinal on raamitud kaks motot, Jevgeni Jevtušenko luuletuse „Karjäär“ viimane rida: „Ma teen karjääri sellega, et ma seda ei tee.“ Ning Lydia Koidula luulerida: „Käi kindlalt! Nõua õigust! Aeg annab arutust.“ Need olid põhimõtted, mida järgides astus ta läbi elu – kultuuri suursaadik, rahva vaimne liider, meie Eri.

Ühes oma viimases intervjuus ütles Eri Klas: „Usun oma rahvasse, usun sünnimaa tulevikku, ja seda lootust ei saa minult keegi võtta. Armastan oma abikaasat, lapsi ja lapselapsi, sõpru ning häid kolleege – armastan elu.“

See armastus jääb meiega ka peale meistri lahkumist.