Veebruari lõpus korraldatud ja laialdast vastukaja leidnud ajakirjanduslik eksperiment nörritas paljusid Eesti inimesi, kes siiani olid korralikult pakendeid kogunud. Õigustatult tekkis küsimus, kuidas selline korralagedus üldse toimuda saab?
Aastaid on ju räägitud jäätmetest kui toorainest, mida tuleb järjest enam tagasi tootmisesse suunata. See on mõistlik seisukoht, mida jätkuvalt toetan, kuid vaja on muuta suhtumist, luua motivatsioonisüsteem ja selgelt paika panna, kes korraldab ja vastutab.
Kui mujal Euroopas on üldlevinud põhimõte, et saastaja maksab, siis Eestis see nii ei ole. Selles valguses mõjub meie jäätmekorraldus uskumatuna. Euroopas on täitsa tavaline, et kõik need kulud, mis meist igaüks oma jäätmetekkega põhjustab, sisalduvad, kas segajäätmete veo arves või omavalitsuse volikogu poolt kehtestatud kohalikus jäätmemaksus.
Teatud aja tagant tasub reegleid ja normatiive üle vaadata, kas need toimivad või vajaksid hoopis kaasajastamist. Kui kõik Euroopa Liidu riigid määratlevad olulisima olmejäätmete kogumise korraldajana omavalitsusi ning meie naaberriikides on selleks vähemalt kolm alternatiivi, kuidas seda teha, siis ilmselgelt on Eestis senine süsteem ajale jalgu jäänud. Eestis on seadusega lubatud jäätmeveoettevõtte põhine süsteem, naaberriikides on võimalusteks vabaturg, omavalitsuskeskne või kontsessioonipõhine ettevõttekeskne jäätmeveomudel.
Paljudes küsimustes meeldib meile eeskujuks seada Põhjamaid. Seal on omavalitsused tugevamad ja iseseisvamad. Ka Eestis soovivad linnad ja vallad suuremat rolli jäätmevaldkonnas kaasa rääkida.
Pikalt keskkonna- ja jäätmeküsimustega tegelenud Tõnu Tuppits on märkinud, et tema teada pole Euroopas teist riiki, kus kohalikud omavalitsused maksaksid oma tulubaasist kinni pakendiettevõtjate tekitatud heakorrakulud, teeksid oma raha eest investeeringuid jäätmejaamade rajamiseks ja haldamiseks, maksaksid kinni elanikkonna ohtlike jäätmete kogumise.
Tulles aga pakendikonteinerite juurde veel tagasi, siis nendega haakub veel üks teema, millega omavalitsused üle Eesti hädas on. Nimelt pakendikonteinerite ümbruse koristamine, mille kulud omavalitsustele on kohati päris suured.
Ei elanikud ega ka omavalitsused soovi näha avalikus ruumis prügimägesid, mis konteinerite ümber tekivad. Veebruarikuine ajakirjanduslik eksperiment näitas paraku selgelt, et kahjuks on arvestatav osa pakendikonteineritesse pandust suvaline prügi. See omakorda rikub ka kogutud pakendite võimalust jõuda ringmajandusse ning see jõuab põletusse.
Keskkonnaministeerium on olnud siiani seisukohal, et taaskasutusorganisatsioonide mureks on ainult pakendite kogumisega seonduv. Kõik muu, mis konteinerite ümber toimub, on jäetud paika panemata ning paraku peavad seda praegu omavalitsused lahendama. Ka see vajab täpsemat reguleerimist. Pakendikonteinerite ümbruse koristamise kulu ei peaks iseenesestmõistetavana olema linna- või vallavalitsuse kanda.
Kindlasti pole ühte imeravimit pole, mis korraga kõik jäätmemajanduse probleemid lahendaks, kuid esimese sammuga vajaks seadusandlus kohendamist ning järelevalve tõhustamist.