Mõtteid Keskerakonna 25. sünnipäeval

Okt 12

20. august 1991 võttis kiire ning üleva kulminatsioonina kokku need sündmused, mis algasid sügisel 1987 Hirvepargi miitingu ja isemajandamise projekti esitamisega. Protsess jätkus 1988. aastal rahvuslippude taastamise, Eestimaa Rahvarinde tegevuse, mälestusväärse laulva revolutsiooni ning suveräänsusdeklaratsiooniga. Ühiskondlik-poliitiline areng jätkus järgnevatel aastatel, aina kiirenevas tempos. Alates 20. augustist 1991 saime me riigina taas vabaks. Selle järel sai võimalikuks Eesti omariiklust jällegi tunnustada või taastunnustada. Nii said võimalikuks need arengud, mis moodustavad tänase Eesti Vabariigi.

Mida tähendab 20. august 1991 ühismälu jaoks? Kõigepealt mäletatakse ärevust ja teadmatust. Mis juhtub lähipäevil, mida toob kaugem tulevik? Mäletatakse soomuskolonnide teekonda ning maakivide ja ehitusblokkidega kindlustatud Toompead. See jääbki püsima üksikisiku mällu – kui ta just ei olnud valves, et kaitsta tele-raadiomaja või mõnes teises konkreetses aktsioonis.

Rahvusvahelises ulatuses on 20. august 1991 osa suurest murrangust, mis toimus Ida-Euroopas 1980.–1990. aastate vahetusel. Tuntuim sümbolväärtus on mõistagi Berliini müüri langemine. Sõjajärgne Ida-Euroopa sai oma piirjooned II maailmasõja järel. 20. august on ka osa sellest protsessist, mis viis detsembris 1991 Nõukogude Liidu lõpliku kokkuvarisemiseni. NSV Liit moodustati teatavasti 1922. aastal, kuid alguse sai ta ju 1917. aastal.

Nii saamegi meie augustiotsustega tõmmata mõned jooned hoopis kaugemasse ajaloosse.

Eesti asub oma geopoliitilise asendi tõttu paratamatult lääne ja ida vahel. Eesti ala vallutamine 13. sajandi algul tõi aastasadadeks sakslaste ülemvõimu. Rahvuslik ärkamisaeg 1870. aastatel tõi esile 700 aastase "saksa orjaöö" kontseptsiooni, kus saksa vallutus ning kõik järgnev sai rõhutatult negatiivse hinnangu. Selline suhtumine kandus edasi, põlvest põlve.

Kõik peegeldus 1919. aastal Landeswehri sõjas, kus noore riigi kaitsevägi heitles kogenud saksa üksustega. Landeswehri võitmine Võnnu lahingus juunis 1919 oli kui kauaoodatud revanš 700 aastase ajaloolise kogemuse eest. Võnnu lahingu tähtsust ja tähendust tajusid kaasaegsed kohe. Võnnu võit andis rahvuspühana Võidupüha, mis 1934. aastal muudeti riigipühaks.

Võidupüha tähistamisel rõhutati võitlust sakslaste vastu, ehkki Landeswehri sõda oli vaid üks osa Eesti Vabadussõjast. See vältas siiski vaid kuu aega. Ka inimkaotused olid tunduvalt väiksemad kui need kaotused, mis tuli kanda põhilistel rinnetel sõjas Nõukogude Venemaaga.

Põhjasõja (1700-1721) käigus liidendati Eesti paariks sajandiks Venemaaga. Sellest kasvas välja Nõukogude Venemaa ning hilisem Nõukogude Liit, kes suvel 1940. okupeeris Eesti Vabariigi. NSV Liidu koosseisus tuli Eestil olla viis aastakümmet. 20. august 1991 ja sellele järgnenud omariikluse tunnustamine tähendas võõrvõimust vabanemist.

Nii ongi ühe ja sama sajandi jooksul õnnestunud piltlikult öeldes mõlemat meie suurt naabrit võita: Landeswehri sõjas ühte ja omariikluse taastamise protsessiga teist. Võidetud on eri moel: kord relvadega lahinguväljadel, kord rahumeelse taastusprotsessiga.

Alati on tähtis tulemus. 20. august 1991 tähendab teist Eesti aega. See on uue Eesti aja, uute võimaluste ja uutlaadi eneseteostuse algus. Nii nagu võit Võnnu all 1919 ning Eesti Vabadussõja tulemused 1920. aastal andsid meie vaarisadele esimese Eesti aja.

KÜLLO ARJAKAS,

Keskerakonna asutajaliige, peasekretär 1991–2003

ALLIKAS: Kesknädal, 12.10.2016 (http://www.kesknadal.ee/uudised?id=17276)