Valli Veigel: Eesti sai vabaks tänu meie rahva ning tolleaegsete rahvajuhtide visa, julge ja mõtestatud töö tulemusel

Aug 01

20. augustil tähistame Eesti taasiseseisvumise 30. aastapäeva. Keskerakonnale on laekunud mitmeid meenutusi toonastest pöördelistest sündmustest, mida järjepanu avaldame. Seekord jagab mälestusi kolm kümnendit tagasi Sakalamaa Rahvarinde ridades tegutsenud Valli Veigel.

***

Jah, aeg läheb – lendab, küsimata ei suurtest ega ka väikestest asjadest-sündmustest. Kasutan siinkohal lubamatut sõna ja ütlen: Uus Eesti 30! Mõtted  lendavad ju kergelt ja kaugele, minugi mälus kangastub selle „30“ algus, täpsemini tee selle alguseni.
Eks paljude inimeste peas liiguvad samasisulised mõtted ja meenutused, kusjuures teema kõigil üks, aga värvid ja vormid sageli väga eriilmelised. Levinuim versioon kolmekümne aasta tagustest sündmustest kipub mahtuma ühte lausesse. "Laulsime Eesti vabaks". Ehk veelgi lühemalt - laulev revolutsioon. Ja nüüd on see koht, kus ma hakkan vaidlema, tundugu see nii ketserlik kui tahes.
Eestit ei lauldud vabaks, ta sai vabaks ainult ja ainult inimeste, sisuliselt kogu Eesti rahva ning tolleaegsete rahvajuhtide visa, julge ja mõtestatud samm-sammulise töö ja võitluse tulemusel. Loomulikult me laulsime, laulsime sageli ja südamest, kuid tol ajal oli laul siiski ainult vahend n.ö. südame ja usu kinnituseks, jõu suurendamiseks.
Ega see ei olnud ka mingi imeavastus. On ju muusika kaunite kunstide hulgas esimene ja võimsaim inimhinge turgutaja aegade algusest saati. Niisiis - töö ja laul käsikäes. Eelmise sajandi lõpukümnendeiks oli järjekordselt saabunud aeg, mil Vene impeerium (ükskõik, mis nime see nähtus läbi sajandite on kandnud) oma olemuses oli läbini pehastunud.
Saatuse sunnil on see maalapike nimega Eesti olnud ja jääb olema tema naabriks ning meil on tulnud sajandeid alluda sellele jõhkrale jõule. Igavene au jääb aga eestlastele selles osas, et kui ei aita jõud, siis aitab nõu. Nii oli see esimese vabariigi sünnil kui ka nüüd 30 aastat tagasi. Riigiks on meid aidanud saada ja jääda vabaduseiha ning tasakaalukas tarkus.
Kõnesoleva tähtpäeva saavutasime küll erinevaid ideoloogilisi radu käies, kuid õnneks jätkus tarkust oma jõud ühendada. Eks vaieldakse väikest viisi tänagi selle üle, et kes ikka oli see kõige-kõige vägevam vabaduse kojutooja jms. Mina ütlen veelkord: "See oli Eesti rahva tahe ja jõupingutus, mis seda võimaldas." Ja rahva enda keskelt tõusid juhid, kellele kuulub ka rahva tänu – vähemalt nende hulgas, kes osalesid selles ajas ning kannavad seda oma südameis tänaseni.
Võitlusvaimu äratasid ja vedasid mitmed ühiskondlikud kooslused, tekitades vabadusihaluse koldeid siin, seal ja teal, kuid liitis need tulepesad ülemaaliseks leegiks siiski Eestimaa Rahvarinne, mille koosseisus Sakalamaa Rahvarinde ridades oli õnn minulgi osaleda. Ootan rõõmuga oma riigi sünnipäeva, mida teilegi soovin! Söögem, joogem, laulgem – pidutsegem!