Imre Sooäär: muutkem Eesti maailma virtuaalsuhtluse Mekaks

Mai 06

Kaugtöö ja videosuhtlus on paljudele meist uus normaalsus ja seda juba üle aasta. Pole kahtlustki, et seda võimaldavad platvormid on tulnud, et jääda. Sellised suurtegijad nagu Microsoft Teams või Zoom Meetings said mullu miljoneid uusi kasutajaid ning kuigi virtuaalne ei asenda kunagi täielikult inimkontakti, kasvab nende arv veelgi.

Tõsi, Eestist tuule tiibadesse saanud ükssarvik ja sama valdkonna pioneer Skype hakkab Microsofti valduses oma sära kaotama, ent samal ajal on Eestil ka uues võidujooksus oma edulugusid. Näiteks võitis Eesti firma Global Virtual Solutions mõni kuu tagasi ÜRO rahvusvahelise virtuaalkonverentside hanke.

Just rahvusvahelistes hangetes võiksid Eesti ettevõtted palju rohkem osaleda. Sealt tulevad globaalsed rahavood ja kontaktid viiksid meie ettevõtted uutesse kõrgustesse ja avaksid neile uusi turge. Just seetõttu on oluline, et kõik globaalse potentsiaaliga lahendused, nagu näiteks digitaalne vaktsiinipass, mida arendab Eesti firma Guardtime, saaksid riigilt rohkem hoogu rahvusvaheliseks tegutsemiseks. Riigikantselei diginõuniku Marten Kaevatsi väide, et WHO-s lokkab kõrgetasemeline intellektuaalne korruptsioon, annab selleks veel enam põhjust.

Ent tulles tagasi videosuhtluse ja värske uue eduloo juurde, arvan, et just see valdkond võiks olla Eesti võimalus taastuda kriisist teistest edukamalt. Pärast koroonakriisi ei peeta enam kindlasti kõiki koosolekuid kontaktsel kujul.

Võiksime digiriigina olla siin maailmas esirinnas ja mõelda, kuidas pakkuda globaalseid nutikaid digi- ja hübriidlahendusi, et korraldada näiteks kõrgel tasemel rahvusvahelisi konverentse, mida võiks pärast pandeemiat edaspidi teha juba Eestis kohapeal. Lagunenud linnahall sai äsja riigiabi loa, nüüd tuleks härjal sarvist haarata.

Usun, et oleme piisavalt võimekad ning meil on olemas vajalikud lahendused ja teadmiste baas, et Eestist võiks tulevikus saada just virtuaalsuhtluse Meka.

Eelkirjeldatu on muidugi ainult üks näide laiemast mõtteviisi muutusest, digiäratusest, mida Eesti vajab. E-residentsus annab selleks lisavõimalusi, mida pole veel piisavalt arendatud.

Eestile on ülioluline olla nüüd väle ja proaktiivne ning astuda jõulisi samme, et väljuda kriisist konkurente edestades. See tähendab, et tuleb tegutseda otsustavalt, kindlasti mitte arglikult, hiiresammul. Edu saadab riike, kes suudavad kiiremini kohaneda ja teistest nobedamini tegutseda. Selleks aga tuleb Eesti riigil praegu märksa rohkem investeerida innovatsiooni, haridusse ja inimestesse – võrreldes sellega, mida valitsuses kinnitatud kärpekursil riigi eelarvestrateegia praegu ette näeb. Kriisist pole Eestil võimalik end välja kärpida, vaid tuleb välja investeerida.

Osalesin hiljuti videokonverentsil, kus Kanada kõrge riigiametnik tunnistas pärast seda, kui oli kuulanud meie e-tervise esitlust, et nende riik on e-teenuste alal meist vähemalt 20 aastat maas. Enamik terviseinfot on endiselt paberil ja failikabinettides.

See valdkond on seni veel Eesti tugevus. Võiksime olemasolevat edumaad julgemalt ära kasutada ning eksportida maailmasse palju rohkem lahendusi riiklike e-teenuste, mobiili-ID ja e-tervise vallas. Hea näide on siin Jaapan, kes on alustanud valitsuse uut digipööret just Eestis edukalt rakendatud digiarhitektuurile toetudes.

Siit aga jõuame ühe peamise pudelikaela, ent teisalt võimaluse juurde: et läbi lüüa, vajab Eesti senisest aktiivsemat äridiplomaatiat.

Praegu tegelevad äridiplomaatiaga põhiliselt välisministeerium ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (mille tulevik on pealegi küsimärgi alla seatud), kuid meil tuleks läheneda sellele valdkonnale palju laiemal rindel. Et läbimurret saavutada, peaksid kõik ministeeriumid omas valdkonnas aitama Eestil välismaal äri edendada.

Koostöövõimalusi leidub eri sektorites põllumajandusest turismiteenusteni. Välisministeerium ja EAS peavad hakkama käima ühte jalga, nagu manitses ka riigikontroll, ja jagama teineteisega andmebaase. Ekspordiinfo ja vastavad tööriistad tuleb teha otse kättesaadavaks ka ettevõtjatele. Praegu hoitakse vajalikku infot paljuski riigi enda teada.

On väga oluline senisest tõhusamalt tunnustada ja innustada diplomaatilist korpust, et välismaal teataks Eesti pakutavatest toodetest ja teenustest ning eksport kasvaks. Tahaks ka julgustada ettevõtteid pöörduma rohkem EAS-i ekspordinõunike ja välisministeeriumi äridiplomaatia büroo poole. Samal ajal tuleb kaasata ka globaalne eesti kogukond, et aidata Eesti ettevõtetel uutele turgudele jõuda.

Abiks oleks senisest tõhusamad „tööriistakastid”, mida nii diplomaadid kui ka EAS-i välisesindajad saaksid kasutada, et Eesti ettevõtteid paremini tutvustada. Näiteks võimalikud virtuaalvisiidid Eesti ettevõtetesse.

Sellise „virtuaalturismi” juurest jõuame paratamatult kurva faktini, et paljud Euroopa riigid on investeerinud enim kannatada saanud turismisektorisse per capita kümme korda rohkem kriisiabi kui Eesti. Ka selles võidujooksus ei tohiks me maha jääda, sest turismist tulev võimendusefekt muudele sektoritele on märkimisväärne.

Pealegi haakub see otsast algse ideega meelitada virtuaalkonverentsidel osalejad järgmise sammuga juba päriselt Eestisse, digiriiki. Rohelisse digiriiki, täpsustan. Just nii võiks kõlada Eesti tuleviku tunnuslause!