Keskkonnaminister Tõnis Mölder: Eesti jäätmemajanduse toas istub elevant, kuid poliitilist kokkulepet pole aastaid

Mär 06

Viimastel nädalatel on meedia ja avalikkuse teravdatud tähelepanu osaks saanud pakendijäätmete kogumise süsteem. Ühiskonna mure efektiivse jäätmemajanduse üle on asjakohane ning õhku visati suur hulk küsimusi, mis peavad saama põhjendatud vastuse. Probleem on, kokkulepet pole.

Eesti jäätmemajanduse toas istub elevant, kuid poliitilist kokkulepet pole selles valdkonnas sündinud juba 2015. aastast. Mõistagi polegi tegemist kuigi lihtsa teemaga, sest ükskõik, millised otsused vastu võetakse, tekitab see tugeva vastukaja. Jäätmevaldkonna muutustesse tundub olevat konflikt juba eos sisse kirjutatud, sest vaadates tagasi lähi- ja kaugemasse minevikku leiame sealt hulganisti emotsionaalseid sõnavõtte, kirevaid aktsioone ja värvikaid lubadusi.

See kõik on toonud kaasa olukorra, kus jookseb kuues aasta jäätmemajandusega seadusandlikul tasandil tegelemata. Kuus aastat on aga üpris pikk aeg, sest arenenud on tehnoloogiad, muutunud inimeste harjumused ja ka ootused.

Valitsuskoalitsiooni töörühm tegeleb hetkel ühtse nägemuse kujundamisega, mis võimaldaks debati taas käima lükata ning ka positiivsete tulemusteni jõuda. Need arutelud ei saa kindlasti olema lihtsad, sest jäätmemajanduses ei ole lihtsaid lahendusi ning eri osapooltel on pigem reljeefsed nägemused valdkonna olevikust ja tulevikust.

Väga oluline on pidev ja konstruktiivne suhtlus tootjate, käitlejate ja seadusandjate vahel. Poliitikute ülesanne ongi aga need eri osapooled kokku tuua ning jõuda parima lahenduseni, mis arvestaks hetkeolukorda ning pööraks piisavalt tähelepanu tulevikuks seatud eesmärkidele.

Pakend pole prügi

Just tuleviku eesmärkide täitmiseks ning efektiivse jäätmemajanduse saavutamiseks on vajalik mõista, et pakendid pole mitte prügi, vaid eeskätt ressurss, mida tuleb võimalikult palju kordi kasutada. Üle maailma tehakse igapäevaselt tööd selle nimel, et leida uusi viise, kuidas erinevaid materjale pidevalt ringlusesse tagasi võtta.

Piltlikult öeldes, mida polnud veel eile võimalik ümber töödelda, võib homme juba olla kasutusele võetud. Näen siinkohal ka suuremat riigi rolli motiveerimaks teadusasutusi just selliseid küsimusi käsitlema.

Efektiivne taaskasutus algab pakendite disainist ja koostisest, kus juba nende tootmisel peab olema vastatud küsimus, mis saab pakendist pärast sisu tarbimist. Jällegi – pakendiinnovatsioon ning ka pakendirevolutsioon peavad olema meie jaoks fookuses. Avalik võim ning tootjad võiksid selles küsimuses astuda ühes taktis, sest mida aeg edasi, seda rohkem valib ka tarbija tooteid nende loodussõbralikkuse põhjal.

Omavalitsuste roll

Juba mainitud poliitiline seisak jäätmemajanduse reguleerimisel on paljus tingitud vaidlustest kohalike omavalitsuste rolli üle. Praegune regulatsioon on kohalike omavalitsuste vaates ilmselgelt liiga nõrk. Mõistagi pole selles küsimuses kõigile meelepäraseid lahendusi ning ülearu lihtsad ei saa olema need arutelud ka praeguses koalitsioonis.

Paratamatult peab aga omavalitsuste roll jäätmekorralduse läbipaistvuse, mugavuse ning efektiivsuse juures suurenema. Praegused regulatsioonid on võrdlemisi ähmased, mis tähendab, et omavalitsused peaksid saama juurde nii õiguseid, kohustusi kui ka vahendeid nende realiseerimiseks.

Riigi poolt peab olema sealjuures eesmärgiks kohalike omavalitsuste toetamine, jäätmeteadlikkuse suurendamine ning järelevalve tõhustamine.

Kokkuvõtteks

Poliitiline debatt jäätmemajanduse lähituleviku muutuste üle ei saa olema lihtne, kuid sellele on ühiskondlik tellimus ning ka reaalse probleemi lahendamise vajadus. Kindlasti võib olla optimistlikum lahendusteni jõudmise osas kui viimase kuue aastase perioodi jooksul. Pean vajalikuks sealjuures tähelepanu pöörata järgmisele:

* liikumine targema kasutuse ja säästlikemate lahenduste suunas, kus efektiivne taaskasutus algab juba pakendite koostisest ja disainist;
* pakendiinnovatsiooni ergutamine ja soodustamine;
* suurem kohalike omavalitsuste vastutus ja kontroll;
* ühetaolised ja arusaadavad reeglid üle Eesti.

Üle ja ümber ei saa ka jäätmekäitluse hinnapoliitikast, mis peab suurema efektiivsuse tagamiseks lähtuma alati põhimõttest- saastaja maksab. Kuna tarbijal on ootus jäätmete ringlusse suunamiseks aga jätkuv soov samas mahus tarbida, siis tuleb arvestada perspektiivis ka hinnatõusuga lähtudes loogikast, mida rohkem tarbid seda rohkem maksad. Kuidas täpselt ja millises tempos jäätmemajandus poliitikaga edasi minna õnnestub, selgub järgnevate kuude jooksul. Kõigile Eesti inimestele aga palve: palun sorteerige edasi ning pange õige jääde vastavasse prügikasti, sest sorteeritud jäätmed on ressurss, mitte prügi.