Eesti positsiooni maailmas saab endiselt kõige paremini kindlustada liitlassuhete ja rahvusvahelise koostöö kaudu, kirjutab välisminister Eva-Maria Liimets Postimehes avaldatud arvamusloos.

Astudes eelmisel nädalal vastse välisministrina üle välisministeeriumi ukseläve, oli mul hea ja kindel tunne. Eesti välispoliitika on heades kätes ja meie kurss on kindel. Riigikogus mullu heaks kiidetud Eesti välispoliitika arengukava 2030 on aktuaalsem kui ­kunagi varem. Targalt kõiki diplomaatia võimalusi rakendades keskendume jätkuvalt kolmele Eesti välispoliitika põhisuunale: kindlustame Eesti julge­olekut, tugevdame välismajandust ning tagame, et eestlased kõikjal tunneksid, et Eesti riik seisab nende eest.

Riigina saame püsida ja olla edukad ainult siis, kui meie välispoliitika arvestab riiklikke huve ja tugineb demokraatlikele väärtustele, ilma et seda räsiksid kitsarinnalised ideoloogilised vastuolud. Nii on Eesti usaldusväärne partner oma liitlastele ning meie hääl maailmas kõlab selgelt, asjalikult ja väärikalt.

Me ei tohi kunagi enam olla üksi. Sellest lihtsast tõdemusest lähtudes liitusime NATO ja Euroopa Liiduga, kuid loorberitel puhkamist me endale endiselt lubada ei saa. Demokraatliku läänemaailma piiril asuva riigina peame praeguses geopoliitilistest muutustest pulbitsevas maailmas pingutama iga päev, nii sise- kui ka välispoliitikas, et kindlustada Eesti ühemõtteline kuulumine demokraatliku läänemaailma poliitilisse tuumikusse. See, nagu ka nimetatud läänemaailma maksimaalne ühtsus, on Eesti julgeoleku peamine tagatis.

Pandeemiast kiirenenud muutustes näeme juba praegu 21. sajandi maailmapoliitika peamisi kontuure: suurriikidevaheline konkurents on tagasi ning aastakümnetega harjumuspäraseks saanud maailmapoliitika reeglid tugeva surve all. Vastuolud ei piirdu vaid klassikalise poliitikamaastikuga. Juba mõnda aega on selge, et rahvusvaheline kaubandus, majandusküsimused, rahvusvahelised suured taristuprojektid ja uued tehnoloogiad on saanud olemuselt strateegiliseks.

Nende väljakutsete valguses ei näe me alternatiivi demokraatlike riikide tihendatud koostööle, mille keskmes on tõhus Atlandi-ülene suhe Euroopa ja Põhja-Ameerika demokraatlike riikide vahel. Lääne kombineeritud geopoliitilise mõjuvõimu järkjärgulise vähenemise tingimustes ei saa liitlased kahel pool ookeani endale vastasseisu ja erimeelsusi lihtsalt lubada.

Atlandi-ülese suhte keskmes seisab NATO ja meie liitlassuhe USAga. Usaldusväärse ning oma kohuseid täitva liitlasena tegutseb Eesti NATO poliitilise ühtsuse ja sõjalise võimekuse tugevdamise nimel. Peame vajalikuks NATO heidutus- ja kaitsemeetmete jätkuvat tugevdamist, muu hulgas liitlaste sõjalise kohalolu kaudu. Mõtleme ka NATO tulevikule ja räägime kaasa NATO strateegilise mõtte uuendamisel.

Eesti seisukohti peame võimendama ka Euroopa Liidu kaudu. Meie eesmärk ELi ühises välis- ja julgeolekupoliitikas on leida koos 26 liikmesriigiga üksmeel sõnumites ja tegudes. Nii on meil kaalu ja mõju. Oma lähinaabrust tunneme hästi, saame siin olla selgitaja rollis, et jõuda otsusteni, mis arvestavad ka meie vaadet.

Jaanuaris algas Eesti teine aasta ÜRO Julgeolekunõukogu valitud liikmena. Ka tänavu keskendume Euroopa julgeoleku küsimustele. Lisaks senistele fookusteemadele tahan võtta töösse põhjamaisest väärtusruumist tõukuva inimõiguste diplomaatia tegevuskava väljatöötamise, kuna ka inimõigused on osa julgeolekupoliitikast.

Üks majandusarengu eeldusi on välisinvesteeringute ligitõmbamine. Eesti diplomaatias on olnud oluline sõlmida kahepoolseid investeeringute lepinguid ja aidata kaasa Eesti ettevõtete tegevusele välismaal. Kavas on kujundada investeeringute kaitse tegevuskava, mille eesmärk on kokku leppida põhilised töösuunad nii rahvusvahelistes organisatsioonides kui ka kahepoolsete investeeringute kaitse lepingute sõlmimisel. Välisministeerium annab oma panuse ELi taasterahastu vahendite abil Eesti ekspordi edendamisse ja majanduse arendamisse laiemalt.

Eesti rahvusvahelise mõju suurendamiseks tahame ellu viia detailideni läbi mõeldud arengukoostööpoliitikat. Keskendume arengukoostöö sihtriikides demokraatia, õigusriigi ja hea valitsemistava juurutamisele, eksportides oma haridussüsteemi ja e-riigi kogemust. Eesti arengukoostöö jätkuv geograafiline prioriteet on idapartnerlusriigid: Ukraina, Gruusia, Valgevene ja Moldova. Soovime toetada stabiilsust, demokraatiat ja jõukuse suurenemist Euroopa lähinaabruses, aga meil peab olema ka ambitsiooni vaadata kaugemale.

Eesti omasid ei jäta – sellest juhindume nii konsulaarvaldkonnas kui ka läbikäimisel üleilmse eestlas­konnaga. Kui Eesti kodanik satub maailmas hätta, tuleb Eesti talle appi. Peame tähtsaks kaugemal elavate eestlaste soovi hoida kodumaaga sidet.

Mullune koroonakriis tabas tuhandeid meie kaasmaalasi välismaal. Nii sai igast Eesti diplomaadist üleöö konsul. Tean omast käest, kui ennastohverdavalt diplomaadid töötunde lugemata kodanikke aitasid ja nende kodumaale naasmist korraldasid. Samasuguseks pühendumuseks ja paindlikkuseks on Eesti välisteenistus valmis ka edaspidi.

Ülemaailmse eestlaskonnaga parema sideme hoidmiseks hakkab välisministeerium seda teemat koordineerima tihedas koostöös teiste ametiasutustega, millel on juhtroll praktiliste küsimuste lahendamisel. Samas on just välisministeeriumil vajalik kogemus ja võrgustik meie välisesinduste ja aukonsulite näol. Lähiajal on plaan nimetada ametisse ka globaalse eestluse eest vastutav erivolitustega suursaadik.

Meil ei hakka kunagi olema nii palju saatkondi, diplomaate ja koostöösuhteid kui suurriikidel. Seetõttu peame olema targemad ja kiiremad, ka fokuseeritumad, sest oma elulistes huvides peame väiksusele vaatamata olema sama mõjusad kui suured. Võin oma 24 aasta pikkuse diplomaadikarjääri valguses kindlalt väita, et olgu see Islandi väljakul Tallinnas või meie esindustes üle kogu maailma, Eesti välisteenistus töötab palehigis selle nimel, et meie Eesti oleks hoitud ning oleksime tugev ja väärikas rahvusvahelise kogukonna liige. Seda suunda kavatsen välisministrina hoida, keskendudes peamiselt just esmatähtsale – Eesti julgeoleku kindlustamisele.