Mihhail Kõlvart president Kaljulaidile: majandusraskustes ja süvenevas tööjõupuuduses Tallinnat ei tohi Euroopa Liidu toetustest ilma jätta

„Kas poleks mõistlik suunata valdav osa Euroopa Liidu vahenditest järgmises perioodis Tallinnast minema,“ lausus president, viidates Tallinna liigsele jõukusele.

Seda kuulates tekkis déjà vu tunne, just nagu Reformierakonna valitsemisaastatel. Ka toona püüti meetmeid sõnastada nõnda, et Tallinna linn ei saaks üldse või kui, siis minimaalselt toetusrahasid. Näiteks spordirajatised tekkisid toona nö. eurorahadega üle Eesti, välja arvatud Tallinnas. Laste, noorte ja rahva tervise hüvanguks panustas pealinn oma vahenditest, nii nagu teistessegi valdkondade arengusse.

Tallinn on meie väikeses riigis üksinda suur omavalitsus teiste omavalitsuste seas, kuid see teeb meist omamoodi – vähemuse. Ja nagu ütles presidentki oma kõnes – vähemusi ei ole mõtet jagada neiks, kes väärivad ühiskonna toetust ja neiks, kes seda justkui vähem vääriksid.

Ka Tallinna linn soovib, et kõigil omavalitsustel läheks hästi ja iga Eesti piirkond oleks heal järjel. Me väärime seda kõik, sõltumata omavalitsusüksuse suurusest. Või väiksusest.
Ent regionaalne ebavõrdsus ei ole Eestis tekkinud sellepärast, et Tallinn on saanud ülemäära palju Euroopa Liidu või riiklikku toetust.

Piirkondlikule arengule ja elukeskkonna hääbumisele on oma pitseri jätnud postkontorite, koolide, päästekomandode sulgemine ehk nõrk regionaalpoliitika, mitte Euroopa toetusvahendite jagamine.

Välistoetuste abil rajati uued ja kaasaegsed spordirajatised, kuid samas nende ülalpidamine võis osutuda väikesele omavalitsusele probleemiks. Ehk piirkondliku ja kohaliku elu edendamine kätkeb endas palju enamat, kui pelgalt Exceli tabeli järgi rahajagamist.

Paraku sel ajal, kui regionaalset elu püüti turgutada välistoetuste abil, jäeti poliitilistel põhjustel sellest kõrvale pealinn. Ometi on Tallinna osatähtsus riigi SKP-st 53%, ka lähiriikide pealinnadel on SKP roll märkimisväärne, näiteks Helsingis on see 35% ja Riias isegi 66%. Seega Tallinna arengu pärssimine mõjub negatiivselt kogu Eesti majandusele.

Ka riigi majandusprobleemide korral ilmneb doominoefekt kõige selgemalt just Tallinnas. Nii andis ka koroonakriis pealinna juhtivale ettevõtlusharule ehk turismile ja teenindussektorile kõige suurema hoobi. Sellest tingituna kasvab siin hoogsalt tööpuudus. Eriolukorra algusest ehk märtsist on registreeritud töötute arv Tallinnas kasvanud 12 000-lt 17 000-le.

Tallinnas kui suurimas omavalitsuses elab küll palju jõukaid inimesi, nagu viitas ka president, kuid siin elab ka kõige rohkem abivajajaid. Ja mida suuremaks kasvab tööpuudus, seda enam kuivab kokku omavalitsuse tulubaas.

Kui lähtuda jõukuse printsiibist, siis valglinnastumisega on paljud jõukamad inimesed kolinud oma tulumaksuga pealinnast ümbritsevatesse rõngasvaldadesse. Kui näiteks tallinlane teenib kuus keskmiselt 1444 eurot, siis viimsilane 1819 eurot, Rae valla elanik 1816 eurot ja Kiili valla elanik 1712 eurot jne. Kas selliste numbrite taustal peaksid Tallinna lähivallad saama euroraha, aga tallinlased seda ei vääri?

Samas, kui Tallinn annab hoogu kogu riigi majandusele, siis annab see ressurssi ka teistele omavalitsustele. Ja kui meie naabervaldadel läheb hästi, läheb ka Tallinnal, sest me ei pea võtma endale täiendavat haldus- ega finantskoormust. Ent teatavasti kolivad paljud inimesed pealinna just sotsiaalsete hüvede ja toetuste pärast.

Seega, rääkides euroraha kasutamisest, võiks president täpsemalt kirjeldada, mis on need valdkonnad või objektid Tallinnas, mis ei ole prioriteetsed või mis tuleks toetusrahata jätta.
Kas on liigne eurorahade toel erihoolekande teenuskohtade loomine, puuetega inimeste kodude kohandamine inimese toimetuleku parandamiseks, puuetega laste tugiisikuteenuse täiendav rahastus või psüühiliste erivajadustega inimestele teenuste tagamine?

Või me ei peagi lootma toetust Linnahalli ja Tallinna Haigla ehitamiseks, mis lisaks enam kui 400 000 pealinlasele tagaks kaasaegsed ravivõimalused ka lähivaldade ja Põhja-Eesti maakondade elanikele?

Tallinn on piiriülene funktsionaalne piirkond, seda nii Harjumaa kui ka naaberriigi pealinna Helsingiga, mistõttu tõmbab siinne taristu ligi investeeringuid ja suurobjekte. Me ei määratle end 1/3 Eesti elanike arvu ega SKP järgi teistest jõukamaks või paremaks omavalitsuseks, vaid pealinnad on igas riigis majanduse mootoriks. Ka kavandatav rohepööre sõltub paljuski just Tallinnast, sest siia tekib vajalik keskkond uue mõtteviisi ja uute tehnoloogiate rakendamiseks.

Tallinn on juba võtnud enda kanda mitmeid sisuliselt riiklikke ülesandeid ehk kohustuse ülal pidada objekte, mida külastavad ja kasutavad kõik eestimaalased. Kui laulukaar ühendab kogu Eesti rahvast, siis kahjuks presidendi retoorika vastandab lauluväljaku omanikku ehk Tallinna linna teiste omavalitsustega. Ent me sõltume kõik üksteisest, sest me oleme kõik üks tervik ja – üks riik.

President tõstatas Riigikogu ees olulise teema – Eesti arengu, kohalike omavalitsuste autonoomsuse ja ressursside vajaduse. Ent need teemad ei ole aktuaalsed ainult enne kohalike omavalitsuse valimisi ega presidendivalimisi, vaid see on kohalikel omavalitsustel päevakorras ja töölaual – iga päev. Ja seda sõltumata omavalitsusüksuse suurusest.