„Peame ühiskonnas laiemalt arutama, mis on hoolekandes meie jaoks kõige olulisem ja kuidas peaks tulevikus toimima hoolekande korraldus,“ ütles sotsiaalminister Tanel Kiik täna eakate hoolduse teemalisel konverentsil „Väärika vananemise võimalikkusest. Kuhu küll lõpeb rändaja tee? (G.Suits)“.

„Meie rahvastik väheneb ja vananeb, seetõttu peame tõsiselt kaaluma kõiki võimalikke lahendusi ja hindama nende jätkusuutlikkust. Ühelt poolt peame parandama hoolekandeteenuste kättesaadavust, sealhulgas suurendama teenuste mahtusid ja laiendama saajate ringi.

Teiselt poolt soovime vähendada abisaajate ja nende lähedaste koormust ning omaosalust teenuste eest tasumisel,“ ütles sotsiaalminister Tanel Kiik. „Selleks on vaja valdkonda suunata täiendavalt lisaraha, seega on oluline koos selgeks rääkida, kes kui palju panustama peab.“

Pikaajalise hoolduse korralduse kaasajastamiseks on vaja lisaraha esialgselt ca 150 miljonit eurot aastas. Sotsiaalministri sõnul on arutamisel kolm põhimõtteliselt valikut, kuidas tulevikus pikaajalist hooldust rahastada. „Võimalus on jätkata praegu kehtiva vajaduspõhisese lahendusega, kus inimene maksab teenuse eest nii palju, kui talle on jõukohane, kuid suureneb riigi ja KOV partnerlus hooldusteenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi tagamisel. Teine võimalus on panna seadusega paika, mis osas tasub teenuse eest inimene, mis osas avalik sektor. Kolmas võimalus on luua solidaarne hoolduskindlustuse süsteem,“ ütles minister Kiik. „Lisaks peame kindlasti üle vaatama, kui suur osa teenuste maksumustest peaks jääma abivajaja perekonnaliikmete kanda. Oluline on silmas pidada, et teenuse eest tasumine ei tohi mingil juhul seada lähedasi toimetulekuraskustesse.“

Sotsiaalministeerium kutsus 2019. aastal kokku töörühmad, kus mõeldakse koos valdkonna ekspertidega läbi, kuidas peaks pikaajalist hooldust tulevikus Eestis korraldama. Üks ülesanne on panna olemasolevad teenused toimima abivajaja jaoks mõistlikult ja loogiliselt. Praegu korraldavad ja rahastavad vajalikku abi nii kohalikud omavalitsused (nt hooldekodud, koduteenus, isikliku abistaja teenus jt), sotsiaalkindlustusamet (erihoolekande teenused) ja haigekassa (õendusabi teenused). Abivajajale on süsteem killustunud ja vajalikud teenused pole alati vajalikus mahus kättesaadavad.

2016. aasta Eesti sotsiaaluuringu andmetel abistas või hooldas oma leibkonnaliiget umbes 65 000 inimest.

Valitsuskabinet arutas juunis sotsiaalministri esitatud pikaajalise hoolduse korralduse ja erivajadusega inimeste poliitika kaasajastamise ettepanekuid. Süsteemi kaasajastamisega plaanitakse arendada edasi kodus elamist toetavaid hoolekandeteenuseid, pakkuda omastehooldajatele senisest enam tuge ja vaadata üle omavalitsuste sotsiaalkaitse rahastus, sealhulgas inimeste omaosalus sotsiaalteenuste eest tasumisel. Valitsus andis sotsiaalministeeriumile ülesande esitada koostöös rahandusministeeriumiga täpsustatud ettepanekud, kuidas pikaajalise hoolduse korralduse ja erivajadusega inimeste poliitika kaasajastamist rahastada.