Tiit Terik: pealinlased võiksid linnajuhtide suhtes olla mõõdukalt nõudlikud

Alates aprillist Tallinna volikogu juhtiv Tiit Terik räägib oma ametist ning koostööst opositsiooniga. Samas teab ta, et tuleb vahetult suhelda ka linlastega, sest mida rohkem poliitik viibib väljaspool kabinetti, seda paremaid otsuseid võib temalt oodata.

Mida Tallinna volikogu esimehe töö endast kujutab?

Kui töö olemus lühidalt kokku võtta, siis põhimõtteliselt koosneb see kahest osast – üks pool on kõik see, mis on seotud volikogu istungite ettevalmistamise ja läbiviimisega, teine pool aga kõik see, mis on puhtalt volikogu esimehe kui poliitiku sisustada – algatused ja poliitiliselt olulised teemad, millele ta keskendub ja millega sügavamalt tegeleb. See poliitiku pool on kindlasti ajamahukam. Istungeid puudutav osa toetub paljuski tublidele kolleegidele volikogu kantseleist.

Ametisse astudes ütlesid, et Tallinn peaks olema parim kodukoht, atraktiivseim turismisihtkoht ja kutsuv ärikeskkond. Kuidas seda saavutada?

Kindlasti on see suur väljakutse. Seda saab saavutada vaid siis, kui oma töös neid eesmärke pidevalt silmas pidada ja nende vahel tasakaalu otsida. Kui me räägime mõnusast linnakeskkonnast, kodukohast, siis seda mõjutab kindlasti näiteks linnaplaneerimine, ühistransport ja liikuvus, mida omakorda mõjutab linna eelarve ja üldine majanduskeskkond.

Negatiivsed kõrvalmõjud võivad tuleneda kaubavahetusest ja linnasüdamesse randuvatest raskeveokitest.

Turismisihtkoha eesmärgi puhul tuleb leida tasakaal selles osas, mis puudutab vanalinna, mis peab mõnel suvepäeval vastu võtma lausa 10 000 kruiisituristi, olles samas ka elu- ja töökeskkond paljudele kohalikele inimestele. Kuidas leida siin see tasakaal?

Keerukas väljakutse on ka filmivõtete lubamisega seonduv – ainult populaarseid otsuseid teha ei ole ju võimalik, kõigile samaaegselt meeldida ei saa!

Üks on siiski kindel – oma linna inimeste huvid on alati eelisseisus, muid tegevusi ja otsuseid kavandades lähtume alati oma inimeste huvidest.

Oled lubanud tegutseda koos linnaelanikega. Mil moel seda teha?

Ühtepidi ongi linnavolinikud linnarahva esindus, kes on valitud otsuseid langetama. Teisalt aga on teada, et mida rohkem inimesi on läbivaidlemisse kaasatud, seda parem lahendus leitakse. Kindlasti peavad piirkondlike otsuste langetamisse olema kaasatud inimesed, keda need puudutavad. Lokaalsemate teemade puhul – on ju täiesti loomulik, et aktiivsed kodanikud asumiseltsidest on asumit puudutavates küsimustes kaasatud. Sotsioloog Mikko Lagerspetz on öelnud, et „igasugune dialoog võib ametniku või poliitiku jaoks olla tüütu ja tulutu, ka kallis ja kahjulik, kuid pikemas perspektiivis võib aga ainult see demokraatliku ühiskonnakorra legitiimsuse päästa. Riigimehelikult mõtlev valitseja peaks tegelikult ise hea seisma selle eest, et iga poliitilise otsuse puhul oleks ka keegi, kes talle vastu vaidleks“.

Olen olnud poliitikas 12 aastat, ja tean, et tihtipeale lähtuvad aktiivsed kodanikud enam emotsioonist kui regulatsioonist. Usun, et saame päris head lahendused, võttes aluseks just tunnetuse ja emotsiooni, üritades seda siis kokkulepitud raamides teostada. Ühes olen ma aga kindel, et need otsused, mis sünnivad ainult ühe mehe peas või kabinetis, ei ole kindlasti parimad otsused.

Mida rohkem üks poliitik viibib väljaspool oma kabinetti, seda paremaid otsuseid võib temalt oodata. Otsused, mis on läbi vaieldud laiemas ringis, on kindlasti legitiimsemad ja neid ka respekteeritakse.

Remargi korras – mulle tundub, et me siin Eestis küll räägime palju kaasamisest, aga kaasamise reaalne olemus ei ole meie ametkondadele ja poliitikutele siiski veel täies mahus kohale jõudnud. Ainuüksi informeerimine ja näiline kaasamine ei ole kindlasti see mudel, millega tarka linna ja tarka riiki ehitada.

Muuseas, tihtipeale leiutame mingeid küsimusi lahendades jalgratast, kulutame palju aega ja raha, kui ometi on lahenduse leidmine vaid laeva- või lennukipileti kaugusel – laias maailmas on hulgaliselt häid lahendusi paljude meie ees seisvate otsuste langetamiseks. Tuleb lihtsalt osta pilet näiteks Hiina ja avatud silmil maailmas ringi käia ning vaadata, kuidas mujal elu toimib.

Tallinna-suuruses linnas ei kao ka suur poliitika kuhugi. Kas valitsuse jõujooned kanduvad ka kohalikku omavalitsusse? Kas liitlased Toompeal on liitlased ka all-linnas, või ei oma see tähtsust?

Loomulikult mõjutab Toompeal toimuv ka meeleolusid all-linnas. Samas ei saa öelda, et koalitsioonipartnerid riigi tasandil oleks automaatselt kõikides asjades ühel meelel ka linnas. Oma kogemuse pinnalt julgen öelda, et eeskätt annavad tooni ikkagi inimsuhted – eelkõige just see, kas sa suhtud oma poliitilisse oponenti austusega ja tunnustad näiteks seda, et ka tema toodud lahenduskäik võib olla õige, või arvad, et ainult sina tead õigeid lahendusi.

Sinu märksõnad on olnud “kaasamine” ja “koostöö” opositsiooni saadikutega. Kas nad võtavad vedu?

Volikogus on näha, et alati ei jookse hääletamine ka joont koalitsioon–opositsioon mööda – opositsioon on toetanud paljusid linnavalitsuse esitatud eelnõusid. Muidugi on need hääletused meil linnavolikogus pigem praktilist laadi linnaeluküsimuste lahendamine. Maailmavaatelist poliitilist komponenti on meil siin kindlasti vähem kui Toompeal.

Ma muidugi usun, et kõik poliitilised jõud tahavad oma kodulinnale parimat, lihtsalt teed ja lahenduskäigud on tihtipeale erinevad ning kutsuvad esile vaidlusi. Aga see on loomulik.

Eelmine volikogu juht Mihhail Kõlvart käis välja idee, et volikogu liikmete arvu võiks vähendada. Kas selle plaaniga minnakse edasi?

Põhimõtteliselt me ju teame, mis selle volikoguliikmete arvu kasvatamise põhjuseks oli – see oli tingitud soovist tõrjuda üht erakonda linnavõimu juurest ning ei olnud seega juba eos eriti mõistlik mõte. Tagasi väiksemaarvulise volikogu peale minemine on kindlasti tõsist kaalumist väärt mõte.

Sind valiti ka Linnade ja Valdade Liidu uueks juhiks. Kas omavalitsuste hääl hakkab nüüd valjemini kõlama?

Enne mind seda tööd teinud Taavi Aas on väga kogenud ja võimekas omavalitsusjuht ning ma arvan, et ma ei peaks kuidagi temast kõvemat häält tegema. Küll aga on mul väga selge ülesanne seista kõikide omavalitsuste huvide eest, olgu see siis suur Tallinn, kaunis Põlva või mõni väikesaar.

Sõltuvalt omavalitsuse suurusest ja asukohast võivad murekohad või prioriteedid erineda, aga kasvõi läbirääkimistel keskvalitsusega omavalitsuste tulubaasi osas on kõik omavalitsused väga ühemõtteliselt samadel seisukohtadel. Kindlasti on kõik linnad-vallad lähedastel positsioonidel küsimuses, mis puudutab kohalike omavalitsuste otsustus- ja finantsautonoomiat.

Oled endiselt ka Keskerakonna Nõmme piirkonna juht. Kuidas volikogu esimees saab nõmmekate asjadega veelgi tõhusamalt tegelda?

Olen väga tänulik nõmmekatele, kes on mind Tallinna linnavolikokku valinud. Loomulikult on see piirkond mulle ääretult oluline ning seetõttu ka piirkonna teemad tuttavamad ja südamelähedasemad. Minu ülesanne tänases ametis on seista ühtviisi kõigi 441 364 tallinlase eest, erandeid tegemata.

Sulle on hingelähedane ka lastega tegelemine. Oled teinud ettepaneku kuulutada lastekaitsepäev, 1. juuni riiklikuks tähtpäevaks.

Lastest ja noortest räägitakse alati tulevikuvõtmes: „Lapsed on meie tulevik!“ Mina ei ole sellega päris nõus – lapsed ja noored on väga reaalne olevik, mitte ainult tulevik. Jah, just – lapsed ja noored on vägagi reaalne olevik! Ja see, kui oluliseks me neid täna peame ja milliseks me nad kasvatame, määrab selle, milliseks me kujundame selle keskkonna, kus me oma vanaduspõlves elame.

Kas jõuad veel tegelda ka õpilasmalevaga?

Jah. Elan õpilasmaleva tegevustele tulihingeliselt kaasa. Olen ju selle taasloomise juures väga lähedal olnud ja olen siiamaani SA Õpilasmalev nõukogu esimees. Püüan ikka igal suvel osa võtta nii malevasuve avamisest kui ka kokkutulekust ning külastada mõnda linnavälist malevarühma.

Tähistad 15. juunil oma 40. sünnipäeva. Sel puhul soovitakse palju õnne! Aga mida sooviksid ja soovitaksid algavaks suveks ise tallinlastele?

Aitäh! Omalt poolt soovin kõigile kaaslinlastele rõõmu suvepäikesest! Kindlasti ka rahulolu sellest, millega tegelete. Rääkides linnajuhtimisest soovitan hoolimata sellest, et Tallinnal läheb linnakodanike hinnangul väga hästi, väljendada endiselt mõõdukat nõudlikkust oma linna ja riigi juhtide ning käekäigu, ja seeläbi ka iseenda suhtes!

Küsis Aivar Jarne