Yana Toom: Europarlamendi saadikud peavad koostööd tegema

Keskerakonna esinumber Euroopa Parlamendi valimistel Yana Toom analüüsib 17. mai Postimehes tööd Europarlamendis ning kirjutab, et sellel, kes kõik ühekorraga käsile võtab, ei tule välja midagi.

„Ma jälgin hämmeldusega neid kandidaate, kes lubavad ajada Brüsselis Eesti asja ning on valimiseelses retoorikas oponentide (mitte ainult minu) suhtes lausa halastamatud. Kardan, et siin on tegemist kogemuste puudumisega. Olin ka ise viis aastat tagasi selline. Vigadest aga õpitakse ja ma olen võtnud endale reegliks Eesti teistest eurosaadikutest mitte halba rääkida,“ märgib Toom.

 

„Võib ju näida, et kuus (või seitse, kui Brexit teoks saab) eurosaadikut ei ole midagi, vaid tilk Euroopa Parlamendi meres, kus töötab 751 saadikut. Tegelikult see nii ei ole. Meie kuuik suudab töötada vägagi efektiivselt, mille kohta on nende viie aasta jooksul olnud rohkesti näiteid. Jah, me esindame erinevaid erakondi, meil on erinev majanduslik ja poliitiline maailmavaade, kuid Euroopa kontekstis põhimõttelisi erinevusi väga palju polegi.

Näiteks on meil „leppimatu kolleegi“ Urmas Paetiga kodumaal täielike oponentide maine. See on nii, kui kõne alla tulevad hallid passid ja vene koolid. Ent Euroopa Parlamendis me hääletame erinevalt vaid nelja protsendi ulatuses. Nii Urmasel kui ka minul on need põhimõttelised protsendid, kuid need ei tühista 96 protsenti juhtudest, mil oleme üksmeelel ning vajutame samale nupule. Need 96 protsenti ongi Eesti asi: kõik meie eurosaadikud kaitsevad üksmeelselt oma riigi huve.“

Töö komisjonides

Toom selgitab, et igas parlamendis, kaasa arvatud Euroopa omas, ei toimu põhitöö istungitesaalis. Seda tehakse komisjonides, kus seaduseelnõusid arutatakse. See toimub ka kuluaarides, koridorides ja isegi kohvikus. Seal suhtled kolleegide ja ametnikega, veenad neid asuma enda poolele. „Kunagi käisin ma oma töö tõttu Brüsselis Euroopa Parlamendi hoonest lahkumata päevas maha 17 kilomeetrit. Kõik oleneb sinu enda aktiivsusest. Uskuge mind, kui igaüks Eesti kuuest eurosaadikust ei laiskle ja suudab oma jalad kõhu alt välja võtta, siis on nad paljukski suutelised.“

Keskerakonna eurosaadiku meelest peitub edu võti tegevuse koordineerimises ja koostöös. „Üks lihtne näide. Euroopa Parlamendis on 22 komisjoni, aga meie inimesi on seal vaid kuus. Üks parlamendiliige võib töötada ühes või kahes, hädaga ka kolmes komisjonis (enamaks, kui töötada nagu kord ja kohus, ei jätku jõudu ega aega). Käesoleval ajal kuuluvad meie eurosaadikud kõigest 11 komisjoni. Sealjuures me raiskame imelisel kombel oma ressursse: miks näiteks kuulub kogunisti kolm eestlast välisasjade komisjoni ning kolm on ka julgeoleku- ja kaitsekomitees? Nii ühes kui ka teises piisaks ühest. Aga meil ei ole ju mitte kedagi transpordi- ja turismikomisjonis. Ei ole ka kalanduskomisjonis. Ja kõigest üks inimene on põllumajanduskomisjonis. Varem Ivari Padar, nüüd Hannes Hanso. Jah, välisasjade komisjon võimaldab teha kõlavaid avaldusi ja igati hiilata. Ent sellel komisjonil ei ole erilist võimu, aga Eesti asja jaoks on kalandus, transport ja turism märksa tähtsamad. Seda enam, et seal on meil tõepoolest võimalik olukorda mõjutada.“

Toom toob esile, et Euroopa Parlamendis on õigus seaduseelnõusid muuta vaid vastava komisjoni liikmel, ning kui tekib vajadus teha parandus direktiivi, näiteks transpordi alal, oleme nüüd sunnitud otsima sellest komisjonist enda suhtes sõbralikku teise riigi parlamendiliiget. „Nii et nendega, kes valitakse Euroopa Parlamendi uude koosseisu, tuleb esimese asjana kokku leppida, kuidas nimelt jaotada komisjonid, et Eesti huve kõige tõhusamalt kaitsta. Kõige tõhusamalt kaitseme neid just koostööd tehes. Ja kui diplomaatilise taustaga vastne eurosaadik tahab minna teise või kolmandana välisasjade komisjoni, peab ta end tagasi hoidma. Seepärast, et Euroopa Parlament on töö, aga tööl me peame tegema seda, mida on vaja, mitte seda, mida tahaks. Tõenäosus, et Euroopa Parlamenti valitakse kalandusspetsialist, võrdub Eestis nulliga. Riigi huvid aga on riigi huvid.“

Toomi arvates tuleks eurosaadikutel omavahel paljuski kokku leppida. Kuid „häda on selles, et valimiseelse kampaania ajal käituvad kandidaadid sellisel kombel, mille tõttu suhted rikutakse. Samal ajal aga on poliitikas oskus suhelda ja kokku leppida kõige tähtsam. Kordan: meil kõigil on mingid põhimõtted, millest me ei loobu. See aga ei ole põhjus üksteist tümitada ja pureda“.

„Kui öelda lühidalt, siis sellest, kuidas käitub enne valimisi Juku, oleneb Juhani efektiivsus Euroopa Parlamendis. Ja ei tasu lubada naiivsetele valijatele, et te ajate kõik asjad kohe korda – nii seoses kalanduse, välispoliitika kui ka armeega. Nii asjad ei käi. Sellel, kes kõik ühekorraga käsile võtab, ei tule välja midagi. Et Eesti eurosaadikud saaksid jõuks, kellega tasub arvestada, on vaja veel midagi.

Eeskätt Eesti tegutsevat esindust Euroopa Liidus. Varem, kui alaline esindaja Euroopa Liidus oli Matti Maasikas, töötasime märksa efektiivsemalt. Kui esindusse saabusid teated tähtsa seaduseelnõu kohta, mis võis Eestit mõjutada, kutsus Matti meid kokku. Me arutasime olukorda ja töötasime välja ühise tegevusplaani. Peale seda, kui Matti lahkus, pole see koostöö enam nii tõhus. Sellest on väga-väga kahju,“ nendib Toom.

Ainuke büroo

Ta kirjutab ka sellest, et kõik Euroopa Parlamendi liikmed saavad iga kuu üle 4000 euro oma büroo ülalpidamiseks kodumaal, kusjuures selle raha kasutamise kohta ei ole vaja aru anda. „Mina olen ainus Eesti eurosaadik, kellel tegutsev büroo on olemas. Roosikrantsi tänava kontoris teeb täistööpäevi kolm inimest. Me võtame vastu külastajaid, püüame lahendada nende probleeme, tegeleme analüütikaga. Minu nõunikud aitavad ette valmistada parandusi ja seaduseelnõusid, büroo korraldab tasuta juriidilisi konsultatsioone. Kõigi nende aastate vältel oleme vastu võtnud mitu tuhat inimest. Kujutage ette, kui vahva oleks, kui Eestis oleks büroo kõigil kuuel eurosaadikul. Kuipalju probleeme oleks meil võimalik lahendada!“