Kas mäletate, kui meie meeli ülendas rattur Lance Armstrong - läbi aegade üks edukamaid oma alal, aga kuigi ta maine oli ülihea, võeti ta siiski vahele. Skandinaavia suusatajaid on avalikkust raputanud kasvuhormooni tarvitamisega ning ühiskond selle tulemusena veendunud kaitsjateks ja pettunud kriitikuteks kahte leeri jagunes. Rattasõidust me ei räägi ega isegi mitte suusatamisest. Me räägime Eesti pangandusest.

Danske rahapesuskandaali lahvatamises ei saa süüdistada riigikogu ega õiguskomisjoni. Nagu ka dopinguskandaalis ei saa pahandada WADAga. Mind õiguskomisjoni juhina saab Eesti maine kahjustamises süüdistada vaid inimene, kes seniajani silmaklappidega «usun Eestisse» loosungiga mööda öiseid tänavaid tormab ning isegi autode hoiatussignaalide mittekuulmiseks tropid kõrvadesse on toppinud. Ometigi, ma mõistan endise peaministrierakonna frustratsiooni, sest just nende valitsemisajal juhtus meie panganduses rohkem, kui me täna tahaks.

Siiski: see pole nõiajaht, sest nagu täna teame, oma roll asjade seisus on ka Jürgen Ligile eelneva ning järgneva rahandusministri töös või tegamatajätmistes. Isegi istuv rahandusminister on ohjade enda kätte haaramisel olnud kõige proaktiivsem. Me kõik võiksime tollaste vastutajate kombel täna lihtsalt üksteisele õlale patsutades möönda, et «sellised olidki ajad«. Kuid targem oleks siiski viia läbi põhjalik analüüs, et selliseid vigu meie finantsmaastikul edaspidi igakülgselt vältida.

Rõhutan, et õiguskomisjoni kavatsused on üllad, vähemalt viis erakonda tahab selgust. Meid kõiki huvitab: kas me tegime rahapesu takistamiseks riigina endast kõik oleneva, või oleksime saanud seda suurt mainekahju vältida. Jah, ka meile komisjonis meeldiks kui rahvusvaheliselt meie pangadust endistviisi kõrgelt hinnataks. Kuid paratamatult on see rong juba läinud ja kahju sündinud.

Seega keskendume muule: miks finantsintspektsioon ja rahapesu andmebüroo ning prokuratuur ei suutnud ennetada, tõkestada ega karistada juba palju varem ja palju veenvamalt? Mida oodati? 10 aastat on liiga pikk aeg, valulävi oleks ehk 2-3 aastat. Probleemidest informeeris finantsinspektsioon Taani pangajärelevalvet oma pöördumistes aastatel 2007, 2009, 2012, 2013 ja 2014. Miks nõukogu ei aidanud kaasa probleemsignaalide kohale jõudmiseks?

Ilmaasjata pole poliitilise mandaadiga rahandusminister finantsinspektsiooni nõukogu esimees. Poliitiline mandaat pluss kõrge palk on hoolsuskohustuse tõsiselt võtmiseks. Hüppelised välisarvelduste kasvamised oleks pidanud tegema rohkem kui murelikuks. Dilemma on valus, sest peame tunnistama, et ülihea panganduse maine liikus valgusaasta võrra tegelikkusest ees. Paljud on selle eest palka, tiitleid ja kiita saanud. Nüüd on muidugi imelik öelda, et anna need varasemad «ordenid» tagasi. Kui aga tekitame ringkaitse ja teeme üksteisele pai edasi, siis on meil üha keerulisem tuleviku jaoks teha adekvaatseid järeldusi. Pead liiva alla pistes ei näe me muud kui vaid omaenda soovunelmaid.

Danske rahapesuskandaali lahvatamises ei saa süüdistada riigikogu ega õiguskomisjoni. Nagu ka dopinguskandaalis ei saa pahandada WADAga.

Rahapesu ja julgeolek

Õiguskomisjon alustas juulis erakorralisel istungil täitma oma parlamentaarse järelevalve rolli, sõnastades lähteülesande järgmiselt: 1. Selgitada välja missugused riiklikud instantsid töötasid Danske panga rahapesujuhtumis ebaefektiivselt? 2. Kui laialdane võib rahapesuprobleem Eesti krediidiasutustes olla üldiselt? Leppisime kokku viia rahvusvahelise rahapesu tõkestamise küsimuses parlamentaarse kontrolli tagamiseks läbi asjaomaste isikute perioodilisi ärakuulamisi. Et analüüsida olemasolevat rahapesuvastast riiklikku organiseeritust ja praktilist toimimist. Samuti, et selgitada välja probleemkohad ning töötada välja rahapesuvastast võitlust tõhustavad muudatused õiguskorras.

Praeguseks on üks ring peale tehtud ning vaid üks mitmest järeldusest sunnib mind pöörduma õiguskomisjoni poole ettepanekuga laiendada Danske panga juhtumi analüüsi ka teiste samal perioodil erinevate rikkumistega silma paistnud pankada suunal. Eesmärk on üks: saada aru, kuidas ikkagi toimub reaalne kontroll ja järelvalve meie pandanduses, kuidas seda tõhustada, ning milline roll on nn leigel hoolsusel ja poliitikute tegematajätmistel. 6. novembril toome riikliku tähtsa küsimusena riigikogu suurde saali teema «Rahapesu ja julgeolek», kus neljast esinejast kolm on apoliitilised ja õiguskomisjoni esimehena esinen seal komisjoni konsensusliku mandaadiga, et tutvustada ärakuulamiste olulisemaid leide.

Ja uskuge, neid on. Ma kuulen siit ja sealt, et Eesti kommertspangad on aetud tagajalgadele ja räägivad kuluaaris stiilis, et neid hakatakse kohe kinni panema ja kui kole see kõik meie riigi majandusele olema saab. Rahu. Pole mõtet teha tühja kära ega oma lobisse kaasata ei peaministrit ega presidenti. Kuid saagem ka aru, et kuidagi kummalisena mõjub see, kui meie pankade suhtes esitab kuriteoteateid keegi Ameerika ärimees ning meie vaid lohiseksime poolvastumeelselt kaasa. Pigem võiksime astuda mõne ennetava sammu ja näidata, et suudame ka ise oma riigis olla enesekriitilised, olla peremehed.

Ma ei tahaks leppida soovitusega, et «teeme Danske juhtumis ainult õigusliku analüüsi», sest kes siis kontrollib meie poliitilise juhtimise kvaliteeti? Mitte keegi! Rahandusminister pole ilmaasjata pandud finantsinspektsiooni nõukogu esimeheks. Kui poliitiline mandaat oleks sisutu, siis oleks seadusandja kirjutanud finantsinspektsiooni nõukogu esimeheks ministeeriumi kantsleri. Kui õiguskord on puudulik, siis minister viib lahendused valitsusse või riigikokku. Kui ministrid varem midagi ei näinud, ei kuulnud, ei teinud ja said alles nüüd pärast skandaali mitmekordse vältimise ebaõnnestumist aru rahapesu olemasolust, siis tulebki võtta vastutus. Näha selles investorite peletamist on kanapimedus või hirm või rumal eneseuhkus.

Eesti riiki juhib riigikogu, mitte kommertspangad või konfidentsiaalsuse eesriide taha peitunud ametnikud. Kuidagi kummalisena mõjub see, kui meie pankade suhtes esitab kuriteoteateid keegi Ameerika ärimees ning meie vaid lohiseksime poolvastumeelselt kaasa.

Kelmustega ei saa leppida

Mult on korduvalt uuritud, kui kaugele ma kavatsen kaevata. Ütlen ausalt: nii kaugele kui Eesti panganduse ja panganduskontrolli usaldusväärsuse taastamine nõuab. Mulle isiklikult ei anna rahu asjaolu, et finantsinspektsioon on sama külma kõhuga, nagu vaadeldi korduvaid rahapesualaseid vihjeid, kohelnud ka mitmete kommertspankade ja investeermispankade kliente, hoidudes igasugusest täiendavast pankade menetlemisest, mis «võiks kahjustada panga mainet».

Ma ei saa päriselt aru, millised on üldse need vajalikud asjaolud, mis sunniks finantsjärelvalvet oma tegevust tõhustama, kui isegi pikalt avalikkuses arutletud ning isegi kohtus süüdimõistvate otsusteni jõunud inveseerimispettused viimase kümne aasta jooksul pole kõrget palka nautivaid järelvalveametnikke sundinud oma tööd suurema entusiasmi ja vastutusega tegema. Kui asi on nõrkades seadustes, siis muudame neid. Kui küsimus on nõrkades juhtides, siis asendame nad. Kui mure on poliitilises soovimatuses teatud teemadega tegeleda, siis anname neile poliitikutele õiglase hinnangu.

Lõppude lõpuks elame me ju omaenda riigis, Eesti Vabariigis ja tuua ettekäändeid stiilis «välismaiste pankade filiaalide osas jäävad meie käed lühikeseks» ning lisada kohe ühe hingetõmbega juurde, et «pealegi kahjustab pankade liigne torkimine meie riigi head mainet» tähendab leppida vaikimisi kellegi teise reeglite ja võimuga meie tahte vastaselt. Kas tõesti tuleks meil leppida võimalike rikkumiste ja kelmustega vaid selleks, et saaksime kuluaaris kellegi tähtsaga pokaale kokku lüüa ja vastuteenena võltskiitusi kuulata? No sellega pole vähemasti mina küll nõus.

Parim, mida Eesti riik täna teha saab, on tänada Bill Browdenit otsa lahtitegemise eest ning võtta edaspidine suurpuhastus koos vajalike järeldustega raudselt endi proaktiive kontrolli alla. Iga Eestis tegutsev kommertspank peab tundma, et nii rahapesu kui muu hoolsuskohustuse mittetäitmine on lubamatu ja nõuab täit vastutust. Ning iga järelvalveorgani ametnik peab mõistma, et enda teada jäetud kuriteokahtlus või leige suhtumine järelvalvatavatesse on hoop Eesti riigi usaldusväärsuse pihta. Kui me seda muuta suudame, võime hakata taas unistama panganduse väärikast mainest.

Jaanus Karilaid

Riigikogu õiguskomisjoni esimees, Keskerakonna aseesimees