Arvo Sarapuu: Tallinn pakub alternatiivi väljarändest loobumiseks

Viimasel kümnel aastal pole Eesti ette võtnud midagi tõsiseltvõetavat, et pidurdada maapiirkondade tühjenemist ning väljarännet. Tallinnal on võimalus panna inimesi kaaluma kodumaale jäämist.

Hiljuti esitletud statistikaameti rahvastikuprognoos ennustab, et aastaks 2040 kahaneb Eesti rahvastik 125 000 inimese võrra ehk 1,32 miljonini. Kui Harju- ja Tartumaale eeldatakse isegi mõningast elanikkonna kasvu, siis ülejäänud maakondades jääb inimesi 20 protsenti, Hiiumaal ja Järvas koguni üle 30 protsenti vähemaks.

Ühelt poolt on see seotud sündimuse vähenemise ja rahvastiku vananemisega. Teisalt mõjutab tulevikuprognoosi jõudsalt tänane pidurdamatu väljaränne. Riigist lahkujate seas on noored inimesed, kes sünnitavad võõrsil ja kelle lapsed kohanevad uue ühiskonnaga ning kaotavad sideme Eestiga.

Tulevikuprognoos hakkab kujunema reaalsuseks, kui meie riigi poliitika jätkub senisega samal kursil. Seni on valitsuse tüüri juures olevad poliitikud kummardanud eelarve tasakaalu, aga mitte inimeste jaoks elamisväärset riiki.

Pole siis ime, et riik meenutab kalgilt kalkuleerivat äriühingut, mitte ühiskonda, kus üksteist toetavas kogukonnas tugevamad hoolitsevad nõrgemate eest. Nagu polekski Eesti eesmärk luua oma kodanikele tingimused heaks elujärjeks sõltumata east ja oskuste tasemest.
President Toomas Hendrik Ilvest inimeste riigist lahkumine ei häiri. Ta nimetab võõrsil töötamist võimalust inimestele omandada kogemusi, kuid ei näe probleemi riigile. Ometi peaks ta väliseestlasena tajuma, kui vähesed II maailmasõja ajal olude sunnil võõrsile sattunutest või nende järeltulijatest tegelikult oma esiisade sünnimaale tagasi pöördusid.
On üsna kummaline, et Soomes on arvukalt meie kaasmaalastest bussijuhte või meditsiinitöötajaid. Samas on ainuüksi Tallinna linna haldusalas vakantsed 500 töökohta õpetajatele, bussijuhtidele, linnatransporti teenindavatel ametikohtadele, arstidele ja meditsiiniõdedele.

Ettevõtja Tiit Pruuli on öelnud, et Eesti vajab toimiva majandusruumi ja ettevõtluskeskkonna säilitamiseks kohe vähemalt 50 000 vöörtöölist. Tean tööstureid, kes arvavad, et see number võiks olla neli korda suurem.
Tegelikult on see number sarnane välismaal tööl käivate või siit võõrsile kolinud kaasmaalaste arvuga. Miks laseme oma inimesed nelja tuule poole ja peame selle kompenseerimiseks pöörama pilgud madalama elatustasemega riikide poole?

Rahvastiku vananemine ja kahanemine pole üksnes Eesti probleem, vaid Euroopa kõrgete standarditega elu varjukülg. Euroopa Liidu jõukamad riigid on uute inimeste ammutamiseks üsna teadlikult sihikule võtnud tagasihoidlikuma elujärjega Ida-Euroopa sõsarad.

Pole siis ime, et eestlased on paisunud Soomes 50 000 püsielanikuga suurimaks vähemusrahvuseks. Üle lahe tööle pendeldavate inimeste arv on vähemalt teist samapalju. Nii ei konkureeri Tallinn mitte Eesti teiste piirkondadega, vaid pakub alternatiivi Eestist lahkuda plaanivatele inimestele kodumaale jäämiseks.

Meile ei meeldi, et Eesti rahva saatuseks on lahustuda jõukamatesse naaberriikidesse. Kui Soome peaks mingil põhjusel kaotama oma kuuest miljonist elanikust ühe miljoni, püsiks riik ikkagi tugevatel alustel.
Kui Eesti kaotab järgmised sada tuhat, lakkab meie riik olemast majanduslikult toimetulev. Ka on raske kaitsta riigil territooriumi, kui maal ei kosta ühest majapidamisest teise kukelaulu ega külast tõuse ühtegi suitsu.

Kõrvutades väljarände mastaapsust kajastavaid numbreid, on riigile kasulikum alternatiiv, kui inimesed käivad tööle Tallinna, selle asemel, et kibedalt kaaludes ja raske südamega Soomes või kaugemalgi käiseid üles käärida.

Riik kaotab lisaks inimestele ka riigikassasse laekumata jäävad maksusummad, mille õigusega koguvad endale asukohariigid. Normaalses peres tulevad vanemad õhtul töölt koju, mitte ei lähe ühiselamusse koduigatsuse kätte vaevlema ja kapi servale sätitud perefotot igatsevalt silmitsema.