Lauri Laasi: Savisaar mõtleb Eestile

Eesti geopoliitiline asend ning ränk minevikupärand on jätnud vaieldamatult jälje rahvuse tõekspidamistele ja hoiakutele.

Pealtnäha vaoshoitud ja pragmaatiline Põhjala poeg võib idanaabrist kõneldes muutuda põikpäiseks ja umbusklikuks, unustades, et väikerahval on oma iseseisvuse kaitsmiseks ning kindlustamiseks peale kiiduväärt sirgeselgsuse vaja ka poliitilist tarkust ja kavalust.


Poliitika ei ole nui neljaks oma tõdede kulutamine, vaid kompromisside otsimine ka kõige keerulisemates ja ebamugavamates olukordades. Taolist kompromisside kunsti valdavad meie hõimuvelled soomlased, kes paindlikest suhetest Venemaaga on osanud vormida oma majandusliku eduloo. Kahjuks ei soovi meie poliitikud põhjanaabrite kogemusi üle võtta.

Praeguses ärevas olukorras on russofoobia Eestis taas tõusuteel. Ajal, mil Euroopa liidrid jäävad oma Venemaa avaldustes pigem tagasihoidlikuks ning USA president ütleb otsesõnu, et mingit sõjalist tuge ei tasu Ukrainal teisepoolt ookeani oodata, põristab lahkuv kaitseminister Reinsalu sõjatrumme ning välisminister Paet käib targa mehena taskus suurriikide juhte tagant õssitamas, et need majanduslikke huve unustades sanktsioone Venemaa vastu karmistaksid.

Samas jäädakse Soomes küllaltki napisõnaliseks, oodates, millal Baltimaadest eemalesuunatud vene transiit veelgi suuremat tulu hakkab tooma. Soomlasi ei huvita, kas majanduslikult kasulikke heanaaberlikke suhteid nimetatakse finlandiseerumiseks või mitte. Koore riisuvad nad nii ehk teisiti.

Muidugi ei saa Eesti olukorda üks üheselt Soomega võrrelda. Meil on elanikkonnast üle 30 protsendi moodustav venekeelne ja väära kodakondsuspoliitika tõttu ka Vene kodakondsusesse kuuluvate inimeste kogukond, kelle integreerumisega pole aastakümneid tõsiselt tegeletud. Nad meenuvad vaid enne valimisi ja kriisihetkedel ning ka siis ei suudeta kujundada ühtset arvamust – ühed kõnelevad vajadusest venelaste elu Eestis võimalikult mugavaks teha ja vene keel lausa teiseks riigikeeleks kuulutada, teised nimetavad kogu idajuurtega seltskonda halvustavalt V kolonniks.

Selle peale, et venelased Eestis ei vaja erikohtlemist, vaid teistega võrdset kohtlemist, on seni tulnud vaid üks poliitik – Edgar Savisaar. Nii hoidis Savisaar ära Interrinde tegevuse eskaleerumise 90ndatel, 2007. aasta aprillimässu muutumise tõsisemaks kriisiks ja äärmusradikaalsete vaadete levimise vene elanikkonna hulgas. Just seda, riigi poolt puuduva integratsioonipoliitika järjekindlat elluviimist pannaksegi Savisaarele pahaks, endale aru andmata, kuivõrd oluline on Eesti suguses piiririigis ja Euroopa tagatoas rahvuslikul pinnal tekkivate vastuolude ennetamine ning ärahoidmine.

Eesti integratsiooni suurimaks valupunktiks on integreerumist vajavate isikute suur hulk. Kui teisest kultuuriruumist pärit inimesed moodustavad 10 protsenti riigi püsielanikkonnast, toimub integratsioon suhteliselt valutult. Kui protsent küünib üle 30, tuleb probleemidele läheneda konstruktiivsemalt ning kogu protsess nõuab enam aega ja pingutusi, mida meil kahjuks ei soovita mõista. Siinkohal on sobilik meenutada, et praegusele olukorrale pani aluse paremerakondade toel ametisse nimetatud president Meri, allkirjastades 1994. aastal Venemaaga sõjaväepensionäride kaitse lepingu, mille vajalikkus sellel hetkel oli enam kui küsitav.

Ainus poliitiline jõud, kes tollest ajast on idajuurtega elanikkonna probleemidega tõsiselt tegelenud ja neile ka poliitilise väljundi võimaldanud, on Keskerakond ja selle juht Edgar Savisaar. Vastutustundliku poliitikuna on Savisaar kaitsnud Eestit ja eesti rahvast riigisiseste vastuolude eest ning pidanud ka neil aastatel, kui meie valitsusliikmetel Venemaale asja polnud, idanaabriga konstruktiivset dialoogi. Kõik selle nimel, et eesti rahvas püsiks ohustamata oma ajaloolisel kodumaal, et säiliks eesti keel ja meel.

Parempopulistide väsimatutele lausrünnakute tulemusel ei hinnata Edgar Savisaare rolli eestluse kaitsmisel ja riikluse kindlustamisel õiglaselt. Pahatahtlikust propagandast on lasknud end kahjuks mõjutada ka mitmed mõõdukamad poliitikud. Meie ajaloolisest taagast profitit lõikavale kodukootud parempoolsusele, keda erutab iga võimalus Venemaa suunal rusikat vibutada, ei mahu hinge, kui keegi suudab idasuhetes ka midagi positiivset korda saata. Igaüks, kes Venemaad paariariigiks ei pea, muutub parempistrike jaoks automaatselt surmavaenlaseks. Ja kui vastutustundliku poliitiku nurkasurumiseks pole võtta kummalisi garantiikirju või kadunud kümmet miljonit, kõlbab nõiajahi vallandamiseks ka reisist Moskvasse ja sõbra kingitud jopest.

Esialgu togitakse venelasetega artikuleeritud kõnes rääkida julgevat poliitikut vaid mikrofonidega, ent rinderiigi retoorikast kannustatud reporterite kehakeel tunnistab igatsust konkreetsema vägivalla järele. „Kuhu põgenete, linnapea? Miks teile ei meeldi, kui me teile mikrofoni näkku surume ja üritame seejärel omistada teile tegusid ja mõtteid, mida te kunagi teinud ega mõelnud pole!“ käratseb sõimureporter Peep Pahvi andunud õpilaste jõuk, koolipoistekambana vaimset kiusu nautides.

Õhus on ohtu. Rinderiigis võib kõike juhtuda. Kui pingeid tasakaalustaval poliitikul suu mikrofonisvammiga kinni topitakse, saavad sõnaõiguse need, kes kutsuvad üles vastandumisele ja arveteklaarimisele, poliitika kandub tänavaile, nagu see juhtus Ukrainas, ning siis pole kaugel hetk, kui hakkavad kõnelema kahurid. Kas me seda soovimegi?

Usun, et Eesti on demokraatlik riik, kus kehtivad need vabaduse, võrdsuse ja õigluse ideed, mis on pandud kirja põhiseaduses. Eesti julgeoleku vastu suunatud tegevus, milleks tuleb kindlasti lugeda naaberriigi provotseerimist, tuleb lõpetada ka siis, kui see tõotab populaarsust valimistel. Eesti poliitikud peavad suutma ajaloolisest kibedusest kõrgemale tõusta ning õppima Edgar Savisaarelt, kuidas suure idanaabriga suhteid hoida ja võimalusel ka parandada, sest senist karmi mängu võivad nautida vaid need, kellel on Eestist ja meie väikese rahva saatusest kama.

Olgem eurooplased ning saagem ükskord üle ajaloolisest ülekohtust johtuvast sundkäitumisest, ajagem rusikas käed taskutes sirgeks ja muutugem täiskasvanuks!