Soovime ja eeldame, et saame Eestis hakkama riigikeelega. Asjaolu, et see alati nii ei ole, tekitab kahtlemata ühiskonnas küsimusi, pahameelt ja ootust, et olukord muutuks. Kõrge ootus toob lauale aga toored lahendused, mille taga on küll tugev emotsioon, aga nõrk faktoloogia.

Parlamendis arutluse all oleva põhikooli ja gümnaasiumi seaduse muutmise eelnõu puhul on küsimusi rohkem kui vastuseid ning väitega, et «aeg on küps» eesti keelele ülemineku murekohti paraku ei lahenda ka siis, kui seda väga soovida.

Tegelik valik ei ole eesti keele hea või halva oskuse ega keele kaitsmise vahel, kuigi just nii püütakse seda serveerida. Venekeelse matemaatikaõpetaja lahtilaskmine viib lapse taseme alla matemaatikas, mitte ei too kvalitatiivset tõusu eesti keele oskuses.

Kõigepealt tuleks defineerida meie eesmärk. Keskerakonna nägemuses on Eesti haridussüsteem jätkuvalt maailma tipus, meie lapsed saavad häid tulemusi ega jää hätta edasi õppides või tööturul. Seejuures oskaksid kõik need, kelle emakeel ei ole eesti keel, riigikeelt heal tasemel. Tasemel, mis võimaldab saada eesti keelega hakkama igas olukorras ja igal alal.

Kuidas seda teha? Koalitsioonierakonnad on pakkunud selle lahenduseks ülejärgmisest aastast algavat üleminekut ehk 60/40 süsteemi kaotamist, misjärel hakkaksid kõik õppeained olema vaid eesti keeles. Nii nagu kaugust hüpates tuleb enne tõuget võtta hoogu ja pakuni jõuda, tuleb ka hariduses liikuda loogilist rada pidi, mitte panna kaheksa meetri peale lipuke liiva ja kõndida staadionil uhkelt ringi, justkui oleks midagi suurt juba saavutatud.

Seda me aga paraku teeme. Soovid kaaluvad reaalsuse üles, mistõttu ei taha või ei suuda reformi eestvedajad ja toetajad lõpuni selgitada lähiaastatel puuduoleva vähemalt 3000 õpetaja leidmist ega rääkida sellest, et eesti keele(s) õpetajaid lihtsalt ei ole vajalikul hulgal. Eesti keelt teise keelena õpetavaid noori valmistatakse aastas väga vähe ette ning tööturul otsitakse neid juba praegu tikutulega taga. Ausalt ei soovita välja öelda sedagi, et meie hariduse tase – nii eesti kui ka vene õppekeelega laste seas – lähiaastatel üleminekuga päris kindlasti langeb. Miks?

Kuigi see võib nii tunduda, ei saa see protsess puudutama vaid venekeelseid noori ja nende õpetajaid. Eelnõu vastuvõtmine toob muu hulgas kaasa olukorra, kus venekeelsed lapsed lähevad eesti õppekeelega koolidesse, kuid vajalik ressurss nende õpetamiseks puudub sealgi. Kuna õpetajate puudus suureneb keelenõuete tõttu veelgi, kasvab nõuetele vastavate õpetajate töökoormus. See raskendab veelgi heade õpetajate leidmist ja nende motiveerimist ning vähendab noorte soovi õpetaja elukutset omandada.

Kui õpetajatega, kellel puudub nõutav eesti keele oskus, ei saa eelnõu kohaselt sõlmida aastaseid lepinguid, on koolid sunnitud õpetajateks palkama järjest rohkem neid, kes oskavad küll mingil tasemel eesti keelt, kuid kel pole sellist pedagoogilist ettevalmistust ega kogemust kui nendel, kel tuli töölt lahkuda. Muidugi kandub õpetaja tase ka õpilasele nii erialaselt kui ka keeleoskuses. Kui see tase on nõrk, siis on tulemus juba ette teada. Kõige selle taustal tiheneb konkurents eesti/vene ja eesti keelt õpetavate koolide vahel leidmaks häid õpetajaid. Kui neid aga hetkelgi ei ole, siis tekib igati õigustatud küsimus, kust neid siis leida.

Muidugi võib kõik need argumendid pühkida vaiba alla väidetega, et mitukümmend aastat on olnud aega õppida eesti keelt, üleminek on väärt hariduse kvaliteedi langust ning igaüks, kes ei toeta üleminekut, on lausa eesti keele vastu. Aga need ei ole argumendid, mis midagi muudaksid. Kas me tõepoolest peame valima praegu kvaliteetse hariduse ja eesti keele õpetamise vahel, justkui oleksid need teineteist välistavad? Kas need ongi me ainsad valikud?

Lipukeste sättimise asemel võiksime võtta hoogu ja teha tegusid, mis päriselt aitavad. Juba täna soovivad lapsed ja täiskasvanud õppida palju rohkem eesti keelt, kui selleks neil võimalus avaneb. Juba täna soovib väga suur hulk vene emakeelega lapsevanemaid panna oma lapsi eestikeelsetesse koolidesse ja lasteaedadesse. Juba täna võiks toimiv ja end tõestanud keelekümblus olla hoopis laialdasem. Juba täna võiks olla rohkem eesti keele õpetajaid lasteaedades ja koolides. Kõik see ja rohkemgi võiks toimuda juba täna, mitte aastate pärast.

Aga seda ei saavuta me aastanumbrite paika panemisega. Peame panustama eesti keele õppe parandamisse, leidma lisavahendeid ja hoidma fookust. Keskerakonna valitsemise ajal on tehtud otsused, mis tõid muu hulgas venekeelsetesse lasteaedadesse eesti keele õpetaja, mis pakkusid tasuta keeleõpet õpetajatele ning lõid eesti keele majad.

Keelekümblusprogrammidega ning eesti keele õppe parandamisega peame edasi liikuma ja mõistma, et väheseid ressursse tuleb kasutada targalt, mõtestatult ja reaalsusega kooskõlas. Hetkel tundub aga, et kuna me juba praeguste väljakutsetega hakkama ei saa, lüüakse lahendustele käega ning võetakse ette veelgi suurem tükk. Jätame hetkel ees olevad ülesanded lahendamata ja liigume järgmiste juurde, kuid nii saab koolist halva hinde ning kehvad teadmised.

Lapse hea käekäik sõltub sellest, kui kvaliteetne on Eesti haridussüsteem, sealhulgas ka eesti keele õpe. Ja just sellest Eesti Keskerakond ka lähtub praegust eelnõu mitte toetades, vaid tehes enda ettepanekud eesti keele õppe parandamiseks ja kvaliteetse hariduse heaks.