Eesti panustab tervisevaldkonda oluliselt vähem raha kui enamik Euroopa Liidu liikmesriike. Meil on küll efektiivne tervishoiusüsteem, kus häid ravitulemusi saavutatakse madalate kuludega, kuid tervishoiuteenuste kättesaadavus on ebapiisav ja ebavõrdne nii rahaliselt kui regionaalselt. Liiga pikad ootejärjekorrad, kõrge omaosalus, hambaravi kättesaamatus, tervishoiutöötajate nappus, süvenev perearstikriis ning amortiseerunud haiglahooned on olnud murekohaks juba aastakümneid.  

Eesti tervisesüsteemi rahastusmudeli jätkusuutmatusele on tähelepanu juhtinud nii mõttekoda Praxis, Arenguseire Keskus kui rahvusvahelised tervisevaldkonna organisatsioonid. COVID-19 pandeemia tõestas valusalt, et üle viimase piiri optimeeritud tervishoiusüsteem ei võimalda kriisiajal kõigile vajalikke tervishoiuteenuseid tagada. Meie pühendunud tervishoiutöötajad teevad arvukalt ületunde ning annavad endast parima, kuid aastakümnete jooksul on jäänud tegemata vajalikud investeeringud nii piisava järelkasvu tagamisse kui haiglahoonetesse.

Keskerakonna valitsused astusid mitmeid samme olukorra parandamiseks. Jüri Ratase esimese valitsuse ajal hakkasime maksma riigi poolt ravikindlustusmaksu mittetöötavate vanaduspensionäride eest, mis toob valdkonda sadu miljoneid lisaraha ning meie teine valitsus eraldas aastateks 2021-2024 Haigekassale veel ligi 540 miljonit eurot tegevustoetust. Tegelesime ka tervishoiutöötajate ja teiste spetsialistide järelkasvu parandamisega sõlmides õdede konsensusleppe, rahastades psühholoogide kutseaastat ja suurendades residentuuri vastuvõtuarve. Samuti suunasime hädavajalikku lisaraha hambaravisse ning panustasime märkimisväärselt tervishoiutaristu uuendamisse. Pikemas plaanis vajab tervishoiu rahastamine aga süsteemset muutust.

Haigekassa rahastamine peamiselt töötavate inimeste sotsiaalmaksust ei ole üha sagedamini kasutatavate paindlike töövormide ja vananeva rahvastiku tingimustes jätkusuutlik. Elanike ootused tervishoiule kasvavad, samas väheneb nende inimeste osakaal, kes ravikindlustusse panustavad. Praeguse olukorra jätkudes peavad inimesed üha suurema osa maksma omast taskust, mis süvendab veelgi ebavõrdsust. Eestis on aga inimeste omaosaluskoormus tervishoiuteenuste eest tasumisel niigi liiga kõrge moodustades ligi 25% tervishoiu kogukuludest. Rahvusvaheliselt peetakse rahuldavaks 15% taset, et omaosalus ei põhjustaks inimeste vaesumist ega piiraks vajamineva abi saamist.

Siiani on lahendamata kriitiline murekoht, et meie seas on ligi sada tuhat ravikindlustusega püsivalt katmata inimest. Peame koos tervishoiu rahastamise reformiga jõudma kõigile ravikindlustuse laiendamise ehk universaalse ravikindlustuseni, mis on Euroopa Liidus üldlevinud. Nii tagame, et kõik meie inimesed saavad õigeaegselt vajaminevaid terviseteenuseid. Tõsiste terviseprobleemide ennetamine, õigeaegne sekkumine ja ravi on alati odavam, aga ka inimlikum kui hiline reageerimine. Sama oluline on edendada terviseteadlikku käitumist ja tervislikke eluviise – igaüks meist peab oma tervise hoidmisse ka ise panustama.

Keskerakond pakub tervishoiu jätkusuutlikuks rahastamiseks välja kaks lahendust – suunata Haigekassale püsivalt tegevustoetust muude maksutulude arvelt või suurendada ravikindlustusmaksu kogumist laiendades maksubaasi. Kutsume kõiki parlamendierakondi kaasa mõtlema ja esitama ka omapoolseid ettepanekuid tervishoiu rahastamise tõstmiseks. Praeguse rahastusmudeliga jätkamine tähendaks ravijärjekordade pikenemist, tervishoiutöötajate puuduse süvenemist ning inimeste omaosaluse kasvu. Tervishoid peab aga olema solidaarselt kättesaadav teenus, mitte jõukate privileeg.