Andrei Korobeinik: Eestisse tuleb luua vaktsiinikahjustuste fond

Sept 16

Vaevalt, et meist paljud peavad koroonapandeemiat inimkonnale kasulikuks. Miljonid said surma, kümned kui mitte sajad miljonid kaotasid tööd... Kuid igast kriisist peame enda jaoks kasulikke õpetunde otsima. Näeme juba praegu, et üht-teist positiivset oli tänases pandeemias ka. Mõttetuid koosolekuid on nüüd palju vähem, töötajate tootlikkus on selgelt tõusmas. Inimesed reisivad harvem ja jätavad raha koju.


Paljude üllatuseks (ja mina pole erand) jäi suuremat sorti majanduskriis ära ja kiire majanduse langus asendus kiirema kasvuga. Tundub, et tegemist on struktuursete muutustega, mis omavad pikaajalist mõju ja on loota, et juba keskmises perspektiivis tõstab pandeemia keskmise Maa elaniku elutaset, mitte ei langeta seda.

Sotsiaalne mõõde on aga palju vastuolulisem. Tavaliselt leitakse suurtes kriisides häid võimalusi ühiskonna liitmiseks. Ühine vaenlane paneb unustama pisemaid konflikte; sõdade ja epideemiate ajal on ühiskonnad ühtlasemad kui heaolu perioodidel. Koroonakriisiga läks paraku teisiti. Täna elame maailmas, kus häälekas vaktsiinivastaste vähemus vastandab ennast peavoolu poliitikutele ja meediale, kasutades erinevaid, mõneti ka täiesti adekvaatseid argumente.

Vaktsiinivastaste protsent kasvab

Skepsis vaktsiinide osas pole eksklusiivselt koroona-pandeemia küsimus. Eesti ühiskonnas on vaktsiinivastaste protsent kasvanud aastast aastasse. Täna jääb vaktsiinidest ilma juba 5% Eesti lastest ja kui see arv kasvab 10% peale, siis meid ootavad ammu unustatud haiguste epideemiad, kus surma saavad ka vaktsineeritud lapsed. Ühegi vaktsiini tõhusus pole 100%. Kui see on näiteks 85%, siis 25 lapsega kooliklassis on 4 last, kes pole vaktsiinist immuunsust saanud. Kui neile lisandub sinna klassi veel sama palju vaktsiinivastastest perekondadest klassikaaslasi, võib epideemia alata.

See ongi tavaline argument, millega vaktsiinivastaseid rünnatakse. Sinu keha ja sinu immuunsus, kuid enda otsusega sead sa ohtu teisi inimesi. Rääkimata koormusest meditsiinisüsteemile, mida sa võid enda haigestumisega tekitada – makse maksad sa sama palju, kuid sinu tegevus toob riigile kaasa oluliselt suuremaid väljaminekuid. Sama olukord on suitsetajatega ja alkohoolikutega, selle vahega, et aktsiise makstes teevad nad enda poolt tekitatud kahjude korvamiseks korraliku ettemaksu.

See tundub muidugi totter, kuid siiski – nende poolt kinni makstud aktsiisid võivad minna näiteks noorte sporditegevuseks jne. Suitsetaja sureb piinarikka surma kopsuvähki, koormates sellega haigekassat ja seega teisi maksumaksjaid, kuid vähemalt on ta selle võimaluse eest ise järelmaksuga tasunud. Vaktsiinivastased võivad tekitada samaväärset kahju, kuid nemad selle eest mingit ettemaksu ei tee.

Kuid mündil on ka teine külg. Vaktsiin on ravim. Igal ravimil on teatud riskid ja kõrvalmõjud, vaktsiinid pole erand. Vaktsineerimine võib lõppeda surmaga. Näiteks 2018. aastal suri tuberkuloosi vaktsiini tagajärjel Eestis üks laps, sel aastal lõppes surmaga ka üks koroonaviiruse vastu vaktsineerimine. Vaktsiinist võib saada ka tervisekahjustuse. Seda ei anna muidugi näiteks lastehalvatuse epideemia tagajärgede võrrelda, aga vaevalt et see võrdlus lohutab inimest, kelle laps sellesse statistikasse satub. Arusaadavalt tekitab see küsimuse: kas on õiglane laste mass-vaktsineerimine, kui riik ei taha tagajärgede puhul vastutust võtta? Sama küsimus tekib muidugi täiskasvanute vaktsineerimise puhul.

Vaktsiinisurmade eest ei kaitse keegi

Eestis on olemas patsiendikindlustus, mille järgi saab patsient või tema perekond hüvitise, kui arsti vea tõttu saab patsient tervisekahjustuse või surma. Täna on see vabatahtlik, kuid 70% arstidest on kindlustusega liitunud ja ega ka need ülejäänud vastutusest pääse. Arsti vea puhul saab kahju nõuda kohtu kaudu ja kohtupraktika on meil hästi paigas. Ametlik "hinnakiri" puudub, kuid hüvitise määramisel lähtutakse varasematest juhtumitest ja kindlustamata arst hüvitab kahju enda taskust. Ja ta maksabki umbes sama palju kui kindlustusseltsi poliisis ettenähtud juhtumi korral.

Patsiendikindlustus elab praegu ministeeriumite sügavustes läbi olulist reformi. Kindlustus muutub arstidele kohustuslikuks ja kahjutasude teenindamiseks luuakse kahjufond, mille operaatoriks saab olema kindlustusseltside konsortsium. Protsess võtab veel mitu aastat ja mulle tundub, et asi liigub üldjoontes õiges suunas. Samas ka praegu on patsient pigem hästi kaitstud. Patsiendi kindlustusega ei ole liitunud mõned suured haiglad (kellel on piisavalt likviidseid vahendeid kahjude hüvitamiseks) ja paljud perearstid, kelle vea kaal ei ole nii suur kui näiteks kirurgi puhul. Aga enda vigade puhul vastutavad kõik Eesti arstid juba täna.

Vaktsiinikahjustusega on olukord hoopis teistsugune. Kui tegemist on arsti veaga (arst võib süstida vale ravimi või näiteks annusega eksida), siis see käib patsiendikindlustuse alla. Aga kui tegemist on teada ravimi kõrvalmõjuga (ja need on pea kõik vaktsiinikahjustuse juhtumid), siis selle eest ei vastuta keegi. Selline korraldus tekitab inimestes ebakindlust, lõhestab ühiskonda ja pole puhtalt inimlikult õiglane.

Valdav enamik Eesti ühiskonnast otsustab ju täna vaktsineerimise kasuks. Ka nemad usuvad enda immuniteedi, kuid mitte seda, et neisse süstitakse kiibid või et maailma juhivad reptiilid. Nad ei joo viiruse tõrjumiseks torupuhastusvedeliku ega ussirohtu. Nad valivad vaktsineerimise teed, tihti selleks, et kaitsta teisi. Aga kui vaktsiini saamise tagajärjel inimene sureb või invaliidistub, siis teda ega tema perekonda ei kaitse tänases Eestis keegi.

Suurem õiglustunne

Olen kindel, et koroonaviiruse saame enda kasuks tööle panna ka vaktsineerimise valdkonnas. Rong pole veel läinud – täna on ideaalne aeg selleks, et luua Eestisse vaktsiinikahjustuste fond. Patsiendikindlustus on andnud meile hea kohtupraktika ja me üldjoontes teame, mis summadega saame opereerida. Inimese surma puhul võib rääkida 100–200 tuhandest eurost, tervisekahjustuste puhul on hüvitise summad väiksemad.

Rahastuse allikas on muidugi eraldi teema, aga vaktsiinide puhul ei räägi me sugugi kümnetest miljonitest. Hinnanguliselt (ja korraliku varuga) saame me poole miljoniga aastas hakkama ja 30 senti inimese kohta on täiesti adekvaatne investeering, et vähendada pinget, tõsta vaktsineerimistaset ja vältida sellega suuremaid epideemiaid. Võib muidugi arutada selle üle, kas need vahendid ei võiks tulla vaktsiinivastaste taskutest, näiteks kõrgema sotsiaalmaksu kaudu. Aga ma usun, et seda laegast ei pea me praegu avama – individuaalne maksustamine elustiilist lähtudes on põnev teema, kuid tänase ühiskonnakorralduse juures suhteliselt ebareaalne.

Praegune riigikogu jõuab veel vaktsiinikahjustuste katmise eelnõu koostamisega ja vastuvõtmisega hakkama saada, aega on selleks poolteist aastat. Jah, väljamakse ei too tagasi surnud inimest, aga seda ei tee näiteks ka patsiendikindlustus. Küll aga suurendab vaktsiinikahjustuste fond ühiskonnas õiglustunnet ja vähendab lõhestumist. Me ei suuda selle käiguga lahendada kõiki vaktsiinivastaste muresid, aga siis on meil vähemalt teada, kes vastutab kui vaktsineerimine lõpeb inimesele halvasti.

Riik vastutab.