Rahandusminister Toomas Tõniste proovis tappa vanaduspensioni erakorralise tõstmise diskussiooni enne, kui see jõudis alata. Näidates seejuures avalikult erakorralist pensionitõusu märksa suurema kuluna, kui see tegelikult oleks. Paraku läksid sellega kaasa mitmed poliitikud. Arusaadavalt valmistuvad erakonnad Riigikogu valimisteks, mistõttu ilmuvad meedias resoluutsed “jah-ei” stiilis artiklid. 

Samal ajal unustatakse esitada küsimused “miks” ja “kuidas”, mis keskenduks päriselt inimeste heaolu tõstmisele, mitte valimiste kesksele agendale. Suur osa vanaduspensionäre elab vaesuses Esmalt vaatame fakte. Vastavalt Statistikaametile oli 2017. aastal vanaduspensionäre 300 884 ehk ligikaudu 23% rahvastikust. 2016. aastal elas 65+ vanuses isikutest 41.6% alla suhtelise vaesuse piiri. 2017. aastal oli suhtelise vaesuse piir 468 eurot ja keskmine vanaduspension II kvartalis 409 eurot.

Huvitava faktina saab välja tuua, et selle summaga saab katta vaevu poole hoolduskodu kohatasust. Ärme unusta, et ka eakas inimene peab maksma kommunaalarveid, sideteenuste tasusid, ostma ravimeid ja toiduaineid ning aeg-ajalt soovib külastada kultuuriüritusi. Eesti rahvastik on vananev. Kui me ei tegele võimalikult kiiresti pensionite tõstmisega, siis riskime olukorraga, kus aina suurenev osa meie rahvastikust elab alla suhtelise vaesuse piiri. Vaesusega suurenevad mitmed riskid, näiteks inimene jääb ühiskonna elust kõrvale, kaasneb depressiooni ja teiste vaimset tervist ohustavate haiguste oht ning üldine tervislik seisund halveneb, kuna pole võimalik tagada kvaliteetset toitu ega vajalikke ravimeid.

Eakad inimesed ei soovi olla oma laste ja lastelaste poolt ülalpeetavad, vaid on ise alati oma järeltulijaid jõu ja nõuga aidanud. Kui me jätame nad täna vaesusesse, siis võtame neilt välja teenitud väärikuse. Tekkinud olukorra järel on vaja osutada sotsiaalabi, mis samamoodi on riigile tasuline. Sel juhul tegeletakse tulekahju kustutamisega, mitte probleemi ennetamise ja lahendamisega. Seega, jättes pensionite tõusu tagaplaanile, loome hoopis keerulisemaid probleeme. Euroopa Liidu üks eesmärke on 2020. aastaks vaesusest välja tuua 20 miljon inimest. Liikmesriigina peame lähtuma sellest eesmärgist ja aitama neid inimesi, kes elavad vaesuses.

Lahendus tuleb leida, kiiresti 2017. aasta III kvartalis oli majanduskasv 4.2% ja palgakasv 7.4% võrreldes aasta varasemaga. Meie majandusel läheb hästi, aga miks ei saa sellest osaks eakad, kes ladusid meie riigile vundamendi? Rahandusminister Toomas Tõniste väitis, et vanaduspensioni tõusuks on vajalik leida 500 miljon eurot. Paraku ei pidanud tema arvutused paika. Tegelik kulu on umbes 360 miljonit ja seejuures tuleb tagasi ligikaudu 20%, kuna eakad tarbivad rohkem ja samuti laekub enam makse. Võrdluseks saab tuua, et käesoleva aasta riigieelarves kulub pensionitele ja sotsiaaltoetustele üle 3 miljardi euro. Vastus pole, et meil ei ole raha.

Kõik eakad inimesed peavad saama vananeda väärikalt, aktiivselt ja selle käigus tuleb tagada kõrge elukvaliteet. Eestis olev poliitiline kultuur ei peaks olema õlgu kehitav ja probleemsetest kohtadest mööda vaatav, vaid ühiskondlikku debatti tõstatav ning lahendusi leidev. Fakt on see, et me peame senisest enam panustama eakate inimeste heaolule. Kuidas ja mil määral me selles suunas liikuma hakkame, oleks hea avatud debati käigus välja selgitada.