Juulis tõusis alkoholiaktsiisi ja seda juba teist korda sel aastal. Kuulda on pahuraid sõnavõtte kuid need on tulnud pigem tootjatelt kui tarbijatelt. Mida me siis tahame kas odavat kärakat või tervemat ühiskonda? Riigi roll on olla reguleerija ning antud juhul lähtuti sellest, et alkoholihind ei muutuks võrreldes kasvavate palkadega liiga odavaks. Hinnapoliitika on üks meede, kuidas piirata alkoholi kättesaadavust. Meie inimeste palgad, mitte küll kõigil, on olnud tõusuteel ning nii peab tõusma ka alkohoolsete jookide hind. Riik annab aktsiisitõusudega selge signaali, et lahja alkohol ei saa olla kuidagi moodi rohkem aktsepteeritav kui kange alkohol. 

Selle sammuga väheneb vahe lahja ja kange alkoholi aktsiiside vahel. Alkohol mõjub ühtmoodi mõlemal juhul, vahet pole, kas tegemist on lahja või kange joogiga. Ma ei saa kuidagi nõustuda kriitikute väitega, nagu oleks alkoholiaktsiisi tõus vaid järjekordne meede riigi eelarve täitmiseks. Tõsi, aktsiisidest laekuv summa on oluline kuid olulisem on laiem eesmärk – muuta alkohol raskemini kättesaadavaks ja püüelda seeläbi tervema ühiskonna poole.

Tootjate kriitika tõi kaasa õiguskantsler Ülle Madise sekkumise, kes leidis, et valitsuse otsus tõsta alkoholiaktsiisi rohkem kui eelmise valitsuse ajal kokku lepiti, võib riivata alkoholitootjate ettevõtlusvabadust. Madise pöördus selle küsimusega Riigikohtu poole, kes andis siiski rohelise tule aktsiisitõusuks ning leidis, et maksumuudatus ei ole põhiseadusega vastuolus ning valitsuse peab olema õigus seaduseid muuta. Olen veendunud, et Riigikohtu otsus on õige ning valitsusel peab olema õigus kujundada poliitikaid, mis rahva tervist mõjutavad. Alkohol ei kuulu nende toodete hulka, mis on inimestele eluliselt vajalik esmatarbekaup ning peaks seetõttu soodne ning kättesaadav olema.

Kui vanemaid inimesi ümber kasvatada on raskem, mõtelgem siis uuele põlvkonnale. Me ei saa unustada, et mida nooremana alustatakse alkoholi tarvitamist, seda suurem on risk vanemas eas sõltuvuse tekkimiseks, rääkimata muudest tervisemuredest, mida alkoholi liigtarbimine endaga kaasa võib tuua. Noorte seas populaarsed just lahjad alkoholid, erinevate maitsetega õlled, breezerid, siidrid. Uuringud näitavad, et veerand noortest on hiljemalt neljandas klassis alkoholi proovinud. Kui räägime 15-aastastest, siis on juba seitse noort kümnest alkoholi proovinud. Tihti jõutakse aga proovimisest kiirest regulaarsema alkoholi tarvitamise juurde. Vähemalt kord nädalas tarvitavad alkoholi juba 7% 15-aastastest tüdrukutest ning 12% poistest. Juba kolmandik kaheksanda klassi noortest on end vähemalt kaks korda purju joonud. Noorte tervis on koht, kus me ei saa silma kinni pigistada ja öelda, et las turg reguleerib end ise ja ettevõtlusvabadus on ülim. Käskude ja keeldude kõrval on olulised ka erinevad teavituskampaaniad, kuid riigi üheks ülesandeks on muuta ka alkoholi kättesaadavus võimalikult keeruliseks, mida alkoholi hinna tõstmine kindlasti teeb.

Alkoholitarbimine on kujunenud ühiskonnas normiks. Mõelge vaid kui palju on meil traditsioone, mis on seotud alkoholiga – jaanipäev, jõulud, sünnipäevad, ikka on pudel laual. Õigustuse, et eestlased on ikka napsu võtnud, leiab igast peoseltskonnast. Ja nii põlvest põlve. Ma ei pea pitsikest pruutpaari terviseks küll suureks patuks, ent kas suvisel kogupereüritusel peab last käest hoidval vanemal olema teises käes Gin või õlu. Oma suhtumist antud küsimusse saavad ürituste korraldajad näidata alkoholi müügipiirangutega. Meil on juba muusikafestivale, kus sarnaselt noorte laulu- ja tantsupeole alkoholi ei müüda. Ka tubakatoodete tarbimise piirangute puhul nägime ühiskonna suhtumise muutust kui ühel hetkel enam igal pool suitsetada ei tohtinud. Inimeste hoiakud muutuvad.

Riik ei saa meist kedagi tervislikumalt käituma sundida. Küll aga saab kujundada poliitikaid, mis mõjutaksid käitumist. Ka arstid on öelnud, et alkohol on Eestis liiga odav ja kergesti kättesaadav. Alkohol kahjustab inimeste tervist ning aktsiisitõusud on vaid üks meetme andmaks inimestele märku, et alkoholi tarbimist tuleks piirata. Nii ongi riik astunud järjepidevalt kindlameelseid samme – kehtestanud vanuselised piirangud, piiranud müüki kellaajaliselt, kärpinud reklaamivõimalusi ning tõstnud alkoholi aktsiisi, mõjutades seeläbi hindu.

Nii nagu üksikisiku hoiakud alkoholi osas on erinevad, suhtuvad erinevalt ka ettevõtted. Ühed on orienteeritud oma majandushuvidele, teised mõtlevad laiemalt. Esimese ilmestamiseks sobivad õlletootjate, kellede juttu sellest, kuidas alkoholiaktsiisid suretavad välja Eesti alkoholitööstuse, oleme kuulnud vist kõik. Samas saame lehest lugeda, et Saku kasvatas oma kasumi pea viiekordseks. Nende kõrvale võib tuua positiivse näite kaupmehest, kes oma tegevusega hoiakuid muudab – Coop ei müü alaealistele isegi alkoholivaba õlut ega siidrit, kuigi nende kasum sõltub läbimüügist.

Alkohol ei pea ja ei tohigi olla alati ja kõigile kättesaadav. Ikka leidub neid, kellele hinnatõus ei meeldi, kuid meeles tuleb pidada, et lisaks eelarvepoliitikale on siin veel olulisem meie inimeste tervis. Mida rohkem on inimestel tervena elatuid eluaastaid, seda rohkem ja kauem on neil võimalik täisväärtuslikult oma igapäevaelu elada.

Tiit Terik
Riigikogu liige