JÜRI RATASE UUDISKIRI, 01.12.2020

"Eesti hoolekandesüsteem vajab suuri muudatusi"

Sotsiaalvaldkond on Eesti iseseisvuse taastamisest saati olnud pidevas arengus ja muutuste tuules, kuid meie demograafiline olukord ning piiratud ressursid esitavad üha uusi lahendamist vajavaid probleemkohti.

Inimese hooldusvajadus võib avalduda kogu elukaare jooksul, seetõttu hõlmabki pikaajalise hoolduse süsteem nii lapsi, tööealisi kui eakaid. Meil on suurenemas nii eakate kui erivajadusega inimeste arv ja nende osakaal rahvastikus. Kui möödunud aastal oli 65-aastaste ja vanemate osakaal rahvastikus 19,8%, siis Statistikaameti prognoosi järgi suureneb see 2040. aastaks 25,6%-ni.

Tunamullu oli aga Eestis erineva raskusastme ja puudeliigiga inimesi kokku ligikaudu 156 700, mis moodustas rahvastikust 11,9%. Prognooside kohaselt suureneb ka see osakaal ning 2040. aastaks võib puudega inimesi olla Eestis eelmiste aastate kasvutrendi arvestades hinnanguliselt 17% rahvastikust.

OECD tehtud uuring näitab, et haigestumine või puude tekkimine on üks kolmest põhilisest sotsiaalsest ja majanduslikust riskist, mille üle inimesed oma lähitulevikku silmas pidades muret tunnevad. Juurdepääsu pikaajalise hoolduse teenustele tunnetab peamise riskina umbes 26% küsitletud riikide 18–70-aastastest, Eestis umbes 32% sama vanuserühma vastanutest. Samuti näitavad uuringud (SHARE, 2014, Balti Uuringute Instituut, 2018), et mida kauem on inimene ühiskonnas aktiivne, seda kauem püsib ta terve ning seda vähem vajab ta toetust ja hoolekannet.

Eesti sotsiaaluuringu 2019. aasta andmetel abistas või hooldas oma leibkonnaliiget 59 600 inimest, kellest 6500 olid kuni 18-aastased ja umbes 53 100 18-aastased ja vanemad. Olgu lisatud, et 22 800 inimest abistas ja/või hooldas kedagi 20 ja enam tundi nädalas. Samuti omab leibkonnaliikmete hoolduskoormus märkimisväärset mõju hooldava leibkonnaliikme töötamisele – 2019. aastal ei töötanud 3 500 meest ja 12 200 naist põhjusel, et nad hoolitsesid laste või teiste pereliikmete eest. Veidi üle 3 100 hoolduskoormuse tõttu tööd mitte otsinud inimest oleksid tahtnud tööle asuda.

Sellel kõigel on veel laiemad tagajärjed, sest töötamise piiramisel, olgu see töövormi või töökoha muutmine, töökoormuse vähendamine või töölkäimisest loobumine, toob kaasa  vaesusriski suurenemise, samuti vähenevad leibkonnaliikme enda sotsiaalsed garantiid täna ja tulevikus. Lisaks suureneb inimese, kes tegeleb teiste inimeste hooldamisega läbipõlemise oht ja vaimse tervise probleemid.

Juba 2013. aastal läbiviidud laiaulatuslikus sotsiaalteenuste kvaliteedi analüüsis toodi välja vajaduse kirjeldada sotsiaalteenuste kvaliteedi ühtseid põhimõtteid, sest Eesti erinevates piirkondades inimestele osutava erinevate sotsiaalteenuste kvaliteet on kõikuv. Täna võib üheks peamiseks hoolduskoormuse tekke põhjuseks pidada ebapiisavat sotsiaalteenuste kättesaadavust, mis esineb üle riigi ning puudutab nii riiklike kui ka kohaliku omavalitsuse rahastatavaid teenuseid.  

Pikaajalise hoolduse teenuseid (nt koduteenus, üldhooldusteenus, isiklik abistaja, tugiisik jne) ja abi saadakse praegu kokku üle 71 000 teenusekohal, kuid tegelik vajadus on hinnanguliselt 118 000 teenusekoha järele. Eesti pikaajalise hoolduse teenuste senine areng on toimunud paljuski asutusepõhise hoolduse suunas, ehkki vajadus on suurem just kodus elamist toetavate teenuste järele.

Täna on hoolduse korraldamine ja vastutus hooldusteenuste rahastamisel ebaproportsionaalselt suures mahus jäänud ka inimese enda või tema pereliikmete kanda. Seda kõike mõjutab mõistagi ka perede materiaalne olukord ja võimalused. Mis tähendab, et vaesemad, madalama haridusega inimesed aga ka puuetega inimesed toetuvad pigem lähedaste abile, sest neil puudub võimalus kasutada neile sobivaid teenuseid või maksta kallimate sotsiaalteenuste eest.

Lähedaste panus hoolduse pakkumisel on võimaldanud hoida avaliku sektori kulutused pikaajalise hoolduse teenustele madalad, kuid selline lähenemine ei ole jätkusuutlik, sest hooldusvajadusega inimeste ja omastehooldajate ei ole tagatud tõeline heaolu. On selge, et meil tuleb avaliku sektori investeeringuid suunata senisest enam pikaajalise hooldusega seotud teenuste arendamisele, meie SKP protsent on paraku üks Euroopa Liidu madalamate hulgas.

See on kahjuks ka üks peamistest põhjustest, miks meil on nõnda palju problemaatilisi aspekte hoolekandesüsteemis ning seepärast tõusevadki need ühiskonna ja majanduse arengu seisukohalt oluliselt küsimused – milliseid muudatusi tuleb eri poliitikavaldkondades teha, et rahuldada majanduse ja tööturu vajadusi ning tagada inimeste heaolu kasv ja sotsiaalkaitsesüsteemi jätkusuutlikkus.

< TAGASI